USTAVUS TORMIS

Osad teist, kes te seda sõnumit praegu loete, olete keset oma elu tormi.

Jeesuse jüngrid talusid tormi käes loksuvas paadis tohutuid laineid, samal ajal, kui nende Isand õndsat und magas. Lõpuks, kui torm ähvardas juba paadi ümber lüüa, kisendasid nad Jeesuse poole, süüdistades Teda selles, et Ta ei hooli nende saatusest. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Markuse 4:38). Jeesus vaigistas selle tormi, olles samas pettunud oma jüngrite väheses usus. Ta küsis: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” (Markuse 4:40).

Võimalik, et sinagi seisad just praegu silmitsi mõne kohutava tormiga oma elus – probleemidega rahaasjades, abielus või tööl, kus hingevaenlane pommitab sind mäslevate lainetega. Üks hädameri mäsleb su endagi sees, kuid tundub, et Issand magab ega tea sellest midagi. Ütle mulle – on su usust kõik mahlad juba välja pigistatud? On see kahanemas iga uue pettumusega? Võib-olla sa hüüad oma südames: „Jumal, kas Sa siis tõesti ei hooli? Lased Sa mul tõesti selle tormiga põhja minna?“

Kuid just selliste aegade tarvis ütles Jeesus need võrratud sõnad: „Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” (Luuka 18:7-8).

Pane tähele Jeesuse küsimust siin: kas Ta leiab usku oma rahva seast neil lõpuaja pimedail päevil ja rõhumises? Olen viimastel aastatel sageli mõelnud, kas Jeesus küsiks seda sama ka täna? Läbi aastakümnete on suur hulk rahvast kogunenud karjadena kogudustesse. Kuid mida Jeesus tegelikult küsib, on: „Kas nende usk peab vastu ka siis, kui tormid ja tuuled hakkavad raputama?“ Meie katsumused võivad minna nii suureks ja rahvaste raputused nii sagedasteks, et osad lihtsalt kaotavad lootuse ja annavad alla. Seetõttu tahan küsida su käest: kas Jeesus leiab sind eest ustavana keset su tormitundi?