ÜKS, KELLE POOLE PÖÖRDUDA

Taavet kirjutas Psalmides sageli oma murtusest. Ta rääkis sellest, kuidas Jumal on ligi neile, kes murtud: „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.“ (Psalmid 51:19). „Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.“ (Psalmid 34:19). Millised imelised tõotused, mille Jumal on andnud neile, kel murtud vaim. Ta on kinnitanud, et on igaühe juures, kes on saanud haiget, et taastada nende südamed.

On olemas füüsiline murtus, mis on tingitud inimlikust meeleheitest. Pean siinkohal silmas mõnda rasket kaotust, emotsionaalset valu või ahastust füüsiliste kannatuste pärast. Kuid see murtus, millest ülaltoodud piiblisalmid räägivad, on midagi muud kui inimlik meeleheide. Need räägivad vaimulikust murtusest. Üks ehedamaid näiteid selle kohta on Luuka 19 ptk’s, kus Jeesus sõidab sälu seljas Jeruusalemma: „Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.“ (Luuka 19:41-42).

Mis põhjustas Jeesuses taolist agooniat? Meile on öeldud, et Ta „tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.“ (vt Johannese 1:11). Seetõttu Jeesus nuttiski: „Kui te vaid oleks võtnud vastu need asjad, millest teile rääkisin! See oleks toonud teile minu rahu, mu õnnistused, mu lootuse ja eesmärgi oma elude tarvis.“

Erinevus meie vahel, kes me oleme leidnud pelgupaiga Kristuses ja nende suurte hulkade vahel, kes on hetkel omadega eksiteel, on selles, et nad on hüljanud oma pääste. Kuid iga usklik teab, et on Üks, kelle poole võime alati pöörduda. Meil on allikas, kust ammutada jõudu ja tröösti, sest me usume, et Jeesus on see, kelle Ta väidab end olevat.