KASVATA MEIE USKU
Markuse 4 peatükk räägib meile Jeesusest ja Tema jüngritest, kes merel olles sattusid suure tormi kätte. Olles vaigistanud tormi üheainsa käsuga, pöördus Jeesus oma jüngrite poole ja küsis: "Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?" (Markuse 4:40)
See võib tunduda üsna karmi küsimusena, sest tegelikult oli ju üsna inimlik tunda hirmu taolise tormi ees. Kuid Jeesuse noomimine polnud suunatud niivõrd selle hirmu vastu kuivõrd peegeldas meeleheidet asjaolu üle, et: ”Peale kõike seda aega, mis te olete veetnud koos minuga, ei tunne te mind ikka veel! Kuidas on võimalik, et te olete käinud õlg-õla kõrval minuga nii pikka aega ja ikka veel ei tunne, kes ma tegelikult olen?” On tõsi, et jüngrid olid hämmingus sellest võrratust imest, mille Jeesus oli korda saatnud. ”Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: "Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?" (Markuse 4:41)
Kujutad sa ette, et Jeesuse enda jüngrid ei tundnud teda?! Ta oli isiklikult kutsunud igatühte neist järgima Teda ja nad olid teeninud üheskoos suuri rahvahulki. Nad olid imelisel viisil tervendanud inimesi ja toitnud suuri masse, kuid ometigi jäänud teadmatusse selles osas, kes nende Isand tegelikult oli.
Nii kurb kui see ka ei ole – sama kehtib ka tänapäeval. Paljud kristlased on sõitnud ühes paadis Jeesusega, teeninud Tema kõrval ja jõudnud suurte hulkadeni Tema nimel. Kuid tegelikult ei tunne nad oma Isandat. Nad ei ole võtnud aega lähedaseks osaduseks Temaga. Nad pole istunud vaikselt Tema ligiolus, avades oma südameid ootuses, et kuulata ja tähele panna, mis Tal on öelda neile.
Luuka 17-peatükis võime näha üht teist olukorda, mis puudutab jüngrite usku. Jüngrid tulid Jeesuse juurde palvega: "Kasvata meie usku!" (Luuka 17:5) Ka paljud tänapäeva kristlased esitavad sama küsimuse: ”Kuidas saada rohkem usku?”, kuid samas nad ei otsi Issandat ennast, kes ainukesena saaks vastata nende küsimusele.
Kui sina tahad omada suuremat usku, pead sa tegema sedasama, mida Jeesus käskis oma jüngritel teha. Kuidas ta vastas nende palve peale? "...pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud..." (Luuka 17:8) Ehk mida Jeesus sellega tegelikult silmas pidas, oli järgmine: ”Rüüta end kannatlikkusega ja siis tule minu laua ligi ning einesta koos minuga. Ma tahan, et sa toidaksid mind seal. Sa oled päev otsa teinud minu heaks rõõmuga tööd, kuid nüüd ma tahan, et sa tuleksid ja suhtleksid minuga. Tule istu siia mu juurde, ava oma süda ja õpi minust.”
See võib tunduda üsna karmi küsimusena, sest tegelikult oli ju üsna inimlik tunda hirmu taolise tormi ees. Kuid Jeesuse noomimine polnud suunatud niivõrd selle hirmu vastu kuivõrd peegeldas meeleheidet asjaolu üle, et: ”Peale kõike seda aega, mis te olete veetnud koos minuga, ei tunne te mind ikka veel! Kuidas on võimalik, et te olete käinud õlg-õla kõrval minuga nii pikka aega ja ikka veel ei tunne, kes ma tegelikult olen?” On tõsi, et jüngrid olid hämmingus sellest võrratust imest, mille Jeesus oli korda saatnud. ”Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: "Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?" (Markuse 4:41)
Kujutad sa ette, et Jeesuse enda jüngrid ei tundnud teda?! Ta oli isiklikult kutsunud igatühte neist järgima Teda ja nad olid teeninud üheskoos suuri rahvahulki. Nad olid imelisel viisil tervendanud inimesi ja toitnud suuri masse, kuid ometigi jäänud teadmatusse selles osas, kes nende Isand tegelikult oli.
Nii kurb kui see ka ei ole – sama kehtib ka tänapäeval. Paljud kristlased on sõitnud ühes paadis Jeesusega, teeninud Tema kõrval ja jõudnud suurte hulkadeni Tema nimel. Kuid tegelikult ei tunne nad oma Isandat. Nad ei ole võtnud aega lähedaseks osaduseks Temaga. Nad pole istunud vaikselt Tema ligiolus, avades oma südameid ootuses, et kuulata ja tähele panna, mis Tal on öelda neile.
Luuka 17-peatükis võime näha üht teist olukorda, mis puudutab jüngrite usku. Jüngrid tulid Jeesuse juurde palvega: "Kasvata meie usku!" (Luuka 17:5) Ka paljud tänapäeva kristlased esitavad sama küsimuse: ”Kuidas saada rohkem usku?”, kuid samas nad ei otsi Issandat ennast, kes ainukesena saaks vastata nende küsimusele.
Kui sina tahad omada suuremat usku, pead sa tegema sedasama, mida Jeesus käskis oma jüngritel teha. Kuidas ta vastas nende palve peale? "...pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud..." (Luuka 17:8) Ehk mida Jeesus sellega tegelikult silmas pidas, oli järgmine: ”Rüüta end kannatlikkusega ja siis tule minu laua ligi ning einesta koos minuga. Ma tahan, et sa toidaksid mind seal. Sa oled päev otsa teinud minu heaks rõõmuga tööd, kuid nüüd ma tahan, et sa tuleksid ja suhtleksid minuga. Tule istu siia mu juurde, ava oma süda ja õpi minust.”