TÄIDETUD VAIMUGA
“Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.” (2 Peetruse 1:3).
Ma olen aastaid kuulutanud ja tunnistanud, et olen täidetud Püha Vaimuga ja ristitud Pühas Vaimus. Et Püha Vaim annab mulle väe kuulutada ja pühitseb mind. Ma olen palvetanud Vaimus, rääkinud Vaimus, kõndinud Vaimus ja kuulnud Tema häält. Ma tõepoolest usun, et Püha Vaim on Jumala vägi.
Ma võiks võtta teid käe kõrvale ja viia paika, kus ma 8-aastaselt Vaimuga täidetud sain. Ma olen lugenud läbi kõik kirjalõigud Piiblis, mis räägivad Pühast Vaimust. Ja ometigi olen ma hiljaaegu leidnud end palvetamas ja küsimas: ”Kas ma ikka tõesti tunnen seda imelist väge, mis elab minu sees? Või on Püha Vaim vaid kui üks doktriin mu jaoks? Kas ma ignoreerin teda kuidagimoodi ega palu Tal teha minu heaks kõike, milleks Ta tegelikult läkitati?”
Tõde peitub selles, et sulle võib kuuluda midagi väga väärtuslikku, aga sa isegi ei tea seda. Ja sa ei saa nautida sulle kuuluvat, kuna sa ei mõista kui väärtuslik ta tegelikult on.
Elas kord üks talumees, kes kogu elu oli oma väikeses talus tööd rüganud. Aastakümneid võitles ta kivise pinnasega, saavutamata suurt edu või rikkust ning surres lõpuks rahulolematuna. Peale mehe surma läks talu üle ta pojale, kes ühel päeval maad kündes leidis mullast kuldselt kiirgava tüki. Lastes seda ekspertidel hinnata, sai ta teada, et tegu on puhta kullaga. Üsna peagi selgus, et kogu talu istub sõna otsese mõttes kullahunniku otsas ja noorest mehest sai üle öö rikas mees. Kahjuks jäi see rikkus aga kättesaamatuks tema isale, kuigi too oli elanud selle sama ”hunniku” otsas kogu oma elu.
Sama lugu on ka Püha Vaimuga. Paljud meist elavad teadmatuses sellest, mis meile antud; teadmatuses väest, mis elab meie sees. Mõned kristlased elavad kogu oma elu arvates, et neil on olemas kõik, mida Püha Vaimul eales anda, kuid tegelikult pole nad iialgi osa saanud Tema tõelisest täiusest ja väest. Ja seetõttu ei saa Ta ka korda saata oma igavikulist tööd neis, milleks ta tegelikult siia ilma saadeti.
Ma olen aastaid kuulutanud ja tunnistanud, et olen täidetud Püha Vaimuga ja ristitud Pühas Vaimus. Et Püha Vaim annab mulle väe kuulutada ja pühitseb mind. Ma olen palvetanud Vaimus, rääkinud Vaimus, kõndinud Vaimus ja kuulnud Tema häält. Ma tõepoolest usun, et Püha Vaim on Jumala vägi.
Ma võiks võtta teid käe kõrvale ja viia paika, kus ma 8-aastaselt Vaimuga täidetud sain. Ma olen lugenud läbi kõik kirjalõigud Piiblis, mis räägivad Pühast Vaimust. Ja ometigi olen ma hiljaaegu leidnud end palvetamas ja küsimas: ”Kas ma ikka tõesti tunnen seda imelist väge, mis elab minu sees? Või on Püha Vaim vaid kui üks doktriin mu jaoks? Kas ma ignoreerin teda kuidagimoodi ega palu Tal teha minu heaks kõike, milleks Ta tegelikult läkitati?”
Tõde peitub selles, et sulle võib kuuluda midagi väga väärtuslikku, aga sa isegi ei tea seda. Ja sa ei saa nautida sulle kuuluvat, kuna sa ei mõista kui väärtuslik ta tegelikult on.
Elas kord üks talumees, kes kogu elu oli oma väikeses talus tööd rüganud. Aastakümneid võitles ta kivise pinnasega, saavutamata suurt edu või rikkust ning surres lõpuks rahulolematuna. Peale mehe surma läks talu üle ta pojale, kes ühel päeval maad kündes leidis mullast kuldselt kiirgava tüki. Lastes seda ekspertidel hinnata, sai ta teada, et tegu on puhta kullaga. Üsna peagi selgus, et kogu talu istub sõna otsese mõttes kullahunniku otsas ja noorest mehest sai üle öö rikas mees. Kahjuks jäi see rikkus aga kättesaamatuks tema isale, kuigi too oli elanud selle sama ”hunniku” otsas kogu oma elu.
Sama lugu on ka Püha Vaimuga. Paljud meist elavad teadmatuses sellest, mis meile antud; teadmatuses väest, mis elab meie sees. Mõned kristlased elavad kogu oma elu arvates, et neil on olemas kõik, mida Püha Vaimul eales anda, kuid tegelikult pole nad iialgi osa saanud Tema tõelisest täiusest ja väest. Ja seetõttu ei saa Ta ka korda saata oma igavikulist tööd neis, milleks ta tegelikult siia ilma saadeti.