TEMA KÄES ON KÕIK VÕTMED
Läbi Piibli on näha, et suurimad ilmutused Jumala headusest, said inimestele osaks keset nende raskusi, rahutust, eraldatust ja muret. Ühe taolise näite võime me leida Johannese elust. Kolm aastat viibis see jünger otsekui ”Jeesuse rüppes”. See oli aeg täis ülimat hingamist, rahu ja rõõmu, ilma ühegi mure või katsumuseta. Kogu selle aja jooksul sai Johannes väga vähe ilmutusi. Ta tundis Jeesust vaid kui inimese Poega. Seega, millal sai ta siis ilmutuse Jeesusest kogu Tema aus?
See juhtus alles siis, kui Johannest veeti ahelais käbi Efesose. Ta küüditati Patmose saarele, kus ta pidi karistust kandma rasket tööd tehes. Ta oli täiesti eraldatud, ilma osaduse -ja lohutuseta oma pere või sõprade poolt. See oli ülim meeleheite aeg; madalaim punkt tema elus.
Samas aga just sel ajal sai Johannes ilmutuse oma Issandast, millest omakorda sai Piibli kõige viimane osa – Ilmutuse raamat. Keset oma elu kõige pimedamat aega koitis talle Püha Vaimu valgus ja Johannes nägi Jeesust viisil nagu Ta teda kunagi varem polnud näinud. Ta nägi Kristust sõna otsese mõttes kui Jumala Poega.
Johannes ei saanud seda ilmutust teiste jüngritega koos olles või isegi Jeesuse maa peal olles. Aga nüüd, keset oma elu kõige madalamat seisu, nägi ta Jeesust täies hiilguses, kes kuulutas: ”Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.” (Ilmutuse 1:18) Taoline imeline ilmutus pani Johannese Jeesuse ette silmili maha langema. Kuid Jeesus tõstis ta üles, näitas talle Tema käes olevat võtmekimpu ja kinnitas Johannest, öeldes: ”Ära karda!” (Ilmutuse 1:17)
Ma usun, et taoline ilmutus saab osaks igale palvetavale, haiget saanud Jumala teenrile, kes on keset oma raskusi ja vajadusi. Püha Vaim ütleb: ”Jeesuse käes on nii elu kui surma võtmed, mistõttu igaühe lahkumine on Tema kätes.” Taoline ilmutus on loodud selleks, et tuua rahu meie südameisse. Nõnda nagu Johannes, peaksime ka meie kujutama ette Jeesust seismas meie ees käes elu –ja surmavalla võtmed ning kinnitamas meile: ”Ärge kartke! Minu käes on kõik võtmed.” Milline aga peaks olema meie vastus? Nõnda nagu Iiob, peaksime meiegi ütlema usus: “Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!"(Iiob 1:21)
See juhtus alles siis, kui Johannest veeti ahelais käbi Efesose. Ta küüditati Patmose saarele, kus ta pidi karistust kandma rasket tööd tehes. Ta oli täiesti eraldatud, ilma osaduse -ja lohutuseta oma pere või sõprade poolt. See oli ülim meeleheite aeg; madalaim punkt tema elus.
Samas aga just sel ajal sai Johannes ilmutuse oma Issandast, millest omakorda sai Piibli kõige viimane osa – Ilmutuse raamat. Keset oma elu kõige pimedamat aega koitis talle Püha Vaimu valgus ja Johannes nägi Jeesust viisil nagu Ta teda kunagi varem polnud näinud. Ta nägi Kristust sõna otsese mõttes kui Jumala Poega.
Johannes ei saanud seda ilmutust teiste jüngritega koos olles või isegi Jeesuse maa peal olles. Aga nüüd, keset oma elu kõige madalamat seisu, nägi ta Jeesust täies hiilguses, kes kuulutas: ”Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.” (Ilmutuse 1:18) Taoline imeline ilmutus pani Johannese Jeesuse ette silmili maha langema. Kuid Jeesus tõstis ta üles, näitas talle Tema käes olevat võtmekimpu ja kinnitas Johannest, öeldes: ”Ära karda!” (Ilmutuse 1:17)
Ma usun, et taoline ilmutus saab osaks igale palvetavale, haiget saanud Jumala teenrile, kes on keset oma raskusi ja vajadusi. Püha Vaim ütleb: ”Jeesuse käes on nii elu kui surma võtmed, mistõttu igaühe lahkumine on Tema kätes.” Taoline ilmutus on loodud selleks, et tuua rahu meie südameisse. Nõnda nagu Johannes, peaksime ka meie kujutama ette Jeesust seismas meie ees käes elu –ja surmavalla võtmed ning kinnitamas meile: ”Ärge kartke! Minu käes on kõik võtmed.” Milline aga peaks olema meie vastus? Nõnda nagu Iiob, peaksime meiegi ütlema usus: “Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!"(Iiob 1:21)