ANDKU JUMAL SU SÜDAMESSE HINGAMIST JA RAHU
Mina usun imedesse!
Meie kirikukooris on üks ema, kes aastaid palunud oma poja pärast, kes teismelisena langes sügavale pattu. See naine palus: „Jumal, mida iganes see ka ei nõuaks, päästa ta!“ Selle asemel, et pöörduda Kristuse poole, hakkas poeg hoopis moslemiks, mässides end järgneva seitsme aasta jooksul sellesse saatanlikku õpetusse. Aga tema ema palus ikka edasi. Islam kupatas poisi sügavale depressiooni, mispeale too üritas end kuuekordse maja katuselt alla hüpates tappa. Selleasemel maandus ta aga hoopis oma jalgadele, murdes küll suurel hulgal luid, aga jäädes siiski ellu. Möödaläinud pühapäeval komberdas ta me kirikus lavale ja andis tunnistust sellest, kui imeliselt Jeesus oli ta päästnud. Ta ema aga istus koori seas ja tänas Jumalat, meenutades kõiki neid valatud pisaraid ja tunde palves. Jumal kuulis tema hüüdu.
Tänu Jumalale Tema imede eest ka tänapäeval!
Üks teismeline poiss me kogudusest rääkis, kuidas ta palus, et Jumal kasutaks teda tema keskkoolis, mis asus keset linna. Nii see poiss kui ka ta sõber seisid iga päev kooli juures õues ja palvetasid kõva häälega. Mõned küll heitsid nalja nende üle, kuid samas hakkas nendega liituma üha enam rahvast, mis lõpuks viis selleni, et kool lubas neil hakata pidama koolis piiblitunde. Noor mees oli üliõnnelik, sest isegi mõned õpetajad võtsid osa neist piiblitundidest. Ta ütles: „Kujutage ette – Jumal kasutas mind, kes ma olin hirmunud ja praktiliselt ei keegi? Jumal tõepoolest teeb ikka veel imesid!“
Tänu Jumalale, et Ta on endiselt imede kordasaatja!
Imedest rääkides...Üks kinnipidamiskohas istuv noormees saatis meile ühe kirja, mis liigutas mind hingepõhjani. Siin on sõna-sõnalt kirjas see, mis ta kirjutas:
“David, sinu jutlused jõuavad minuni kirja teel. Mina olen üks neist kooli-tulistajaist, keda süüdistatakse selle kõige algatamises. 1.oktoobril, 1997 läksin ma Pearl’i Keskkooli ja tapsin kaks õpilast, haavates seitset. Enne seda tapsin ma ka oma ema. Peale vangi sattumist sain ma päästetud. Kui peaks olema mingigi moodus, kuidas ma saaksin aidata kaasa sinu teenistusele, siis ma sooviksin seda teha. Võib-olla saaksin anda oma tunnistuse. Teeksin mida iganes, et olla abiks. Ootan pikisilmi su igakuised jutlusi...“
Jah, ma tõepoolest usun imedesse!
Meie kirikukooris on üks ema, kes aastaid palunud oma poja pärast, kes teismelisena langes sügavale pattu. See naine palus: „Jumal, mida iganes see ka ei nõuaks, päästa ta!“ Selle asemel, et pöörduda Kristuse poole, hakkas poeg hoopis moslemiks, mässides end järgneva seitsme aasta jooksul sellesse saatanlikku õpetusse. Aga tema ema palus ikka edasi. Islam kupatas poisi sügavale depressiooni, mispeale too üritas end kuuekordse maja katuselt alla hüpates tappa. Selleasemel maandus ta aga hoopis oma jalgadele, murdes küll suurel hulgal luid, aga jäädes siiski ellu. Möödaläinud pühapäeval komberdas ta me kirikus lavale ja andis tunnistust sellest, kui imeliselt Jeesus oli ta päästnud. Ta ema aga istus koori seas ja tänas Jumalat, meenutades kõiki neid valatud pisaraid ja tunde palves. Jumal kuulis tema hüüdu.
Tänu Jumalale Tema imede eest ka tänapäeval!
Üks teismeline poiss me kogudusest rääkis, kuidas ta palus, et Jumal kasutaks teda tema keskkoolis, mis asus keset linna. Nii see poiss kui ka ta sõber seisid iga päev kooli juures õues ja palvetasid kõva häälega. Mõned küll heitsid nalja nende üle, kuid samas hakkas nendega liituma üha enam rahvast, mis lõpuks viis selleni, et kool lubas neil hakata pidama koolis piiblitunde. Noor mees oli üliõnnelik, sest isegi mõned õpetajad võtsid osa neist piiblitundidest. Ta ütles: „Kujutage ette – Jumal kasutas mind, kes ma olin hirmunud ja praktiliselt ei keegi? Jumal tõepoolest teeb ikka veel imesid!“
Tänu Jumalale, et Ta on endiselt imede kordasaatja!
Imedest rääkides...Üks kinnipidamiskohas istuv noormees saatis meile ühe kirja, mis liigutas mind hingepõhjani. Siin on sõna-sõnalt kirjas see, mis ta kirjutas:
“David, sinu jutlused jõuavad minuni kirja teel. Mina olen üks neist kooli-tulistajaist, keda süüdistatakse selle kõige algatamises. 1.oktoobril, 1997 läksin ma Pearl’i Keskkooli ja tapsin kaks õpilast, haavates seitset. Enne seda tapsin ma ka oma ema. Peale vangi sattumist sain ma päästetud. Kui peaks olema mingigi moodus, kuidas ma saaksin aidata kaasa sinu teenistusele, siis ma sooviksin seda teha. Võib-olla saaksin anda oma tunnistuse. Teeksin mida iganes, et olla abiks. Ootan pikisilmi su igakuised jutlusi...“
Jah, ma tõepoolest usun imedesse!