PAISTKU JUMALA ARMASTUS TE ÜLE
Need Jeesuse sõnad lähevad mulle hinge: „Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või "Mis me joome?" või "Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad.“ (Matteuse 6:31-32)
Jeesus hoiatab meid paganliku kalduvuse eest muretseda. Ta ütleb, et muretsemine – oma töö, oma pere, oma tuleviku, oma hakkamasaamise pärast – on paganlik eluviis. Taoline suhtumine kuulub vaid neile, kel puudub Taevane Isa. Nad ei tunne Jumalat nõnda nagu Ta tahab, et Teda tuntaks: hooliva, varustava, armastava Taevase Isana. Kõigile neile aga, kes usuvad Temasse, ei piisa vaid sellest, et tunda Teda kui Kõikväelist Loojat ja kõige Issandat. Ta igatseb olla tuntud ka kui meie Taevane Isa.
„Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.“ (Matteuse 6:32)
„Ärge siis hakake muretsema homse pärast!“ (s.34) Nende lihtsate sõnade kaudu ütleb Jeesus meile: „Ärge mõelge ega muretsege hetkekski selle pärast, mis võib või ei või juhtuda homme. Te ei suuda nagunii midagi muuta ja oma muretsemisega ei saa te ka millelegi kaasa aidata. Kui te aga muretsete, siis olete te täpselt nagu paganad.“
Seejärel ütleb Jeesus: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (s.33) Ehk teisisõnu – meie asi on armastada Jeesust ja liikuda edasi, heites kõik oma mured Tema kanda. Ka peame me hingama Tema ustavuses, sest küll meie Taevane Isa kannab hoolt selle eest, et kõik meie elulised vajadused saaksid kaetud.
Vahel ma mõtlen, kas mitte inglid pole lausa pahviks löödud tänu kõigele sellel murele ja ärevusele, mida nad näevad neis, kes väidavad end usaldavat Issandat. Neile jumalikele olenditele tundub see eeldatavasti lausa solvanguna Jumala aadressil, et me muretseme otsekui meil polekski hoolivat Isa taevas. Milliseid ärevaid küsimusi küll inglid üksteisele sel teemal esitavad?! „Kas nad siis ei usugi Teda, kes neid armastab? Kas Ta pole mitte öelnud neile, et Ta teab kõiki nende vajadusi? Kas nad siis ei tea, et Isa saadab meid hoidma ja kaitsma neid, kui oht on käes? Kas nad siis ei usu, et see, kes toidab linde, kalu ja kogu loomariiki, toidab ja katab ka neid? Kuidas nad saavad üldse muretseda ja tunda hirmu, kui nad teavad, et kogu vägi ja rikkus kuuluvad Jumalale ja et Tema suudab varustada kogu loodut? Kuidas nad küll saavad süüdistada oma Taevast Isa eiramises, otsekui Ta ei seisakski oma Sõna taga?“
Linnud laulavad samal ajal, kui meie kurdame ja väljendame oma hirmu ning muret. Põllulilled sirguvad oma täies hiilguses ja aus samal ajal, kui meie vajume longu juba iga väiksemagi tuuleiili käes. Allolevad mõtteterad väljendavad väga tabavalt kõike ülaltoodut:
Linnud rõõmsa laulu saatel manitsevad sind;
„Muretseda pole tarvis!“ ütleb iga lill;
varblanegi julgustab sind: „Tõsta oma pea!
mind Ta toidab, aga enam hoolib sinust Ta.“
„Ära karda“ lausvad’ lilled „ritta seadnud meid -
tulikaid ja karikakraid, miks siis kardad teil’?“
Mure sinust eemal jäägu, murest et ei murduks hing,
muidu mure kasvab veelgi, murdes teisi, murdes sind .
Pole kahtlustki, et sul on Taevane Isa, mistõttu usalda Teda!.
Jeesus hoiatab meid paganliku kalduvuse eest muretseda. Ta ütleb, et muretsemine – oma töö, oma pere, oma tuleviku, oma hakkamasaamise pärast – on paganlik eluviis. Taoline suhtumine kuulub vaid neile, kel puudub Taevane Isa. Nad ei tunne Jumalat nõnda nagu Ta tahab, et Teda tuntaks: hooliva, varustava, armastava Taevase Isana. Kõigile neile aga, kes usuvad Temasse, ei piisa vaid sellest, et tunda Teda kui Kõikväelist Loojat ja kõige Issandat. Ta igatseb olla tuntud ka kui meie Taevane Isa.
„Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.“ (Matteuse 6:32)
„Ärge siis hakake muretsema homse pärast!“ (s.34) Nende lihtsate sõnade kaudu ütleb Jeesus meile: „Ärge mõelge ega muretsege hetkekski selle pärast, mis võib või ei või juhtuda homme. Te ei suuda nagunii midagi muuta ja oma muretsemisega ei saa te ka millelegi kaasa aidata. Kui te aga muretsete, siis olete te täpselt nagu paganad.“
Seejärel ütleb Jeesus: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (s.33) Ehk teisisõnu – meie asi on armastada Jeesust ja liikuda edasi, heites kõik oma mured Tema kanda. Ka peame me hingama Tema ustavuses, sest küll meie Taevane Isa kannab hoolt selle eest, et kõik meie elulised vajadused saaksid kaetud.
Vahel ma mõtlen, kas mitte inglid pole lausa pahviks löödud tänu kõigele sellel murele ja ärevusele, mida nad näevad neis, kes väidavad end usaldavat Issandat. Neile jumalikele olenditele tundub see eeldatavasti lausa solvanguna Jumala aadressil, et me muretseme otsekui meil polekski hoolivat Isa taevas. Milliseid ärevaid küsimusi küll inglid üksteisele sel teemal esitavad?! „Kas nad siis ei usugi Teda, kes neid armastab? Kas Ta pole mitte öelnud neile, et Ta teab kõiki nende vajadusi? Kas nad siis ei tea, et Isa saadab meid hoidma ja kaitsma neid, kui oht on käes? Kas nad siis ei usu, et see, kes toidab linde, kalu ja kogu loomariiki, toidab ja katab ka neid? Kuidas nad saavad üldse muretseda ja tunda hirmu, kui nad teavad, et kogu vägi ja rikkus kuuluvad Jumalale ja et Tema suudab varustada kogu loodut? Kuidas nad küll saavad süüdistada oma Taevast Isa eiramises, otsekui Ta ei seisakski oma Sõna taga?“
Linnud laulavad samal ajal, kui meie kurdame ja väljendame oma hirmu ning muret. Põllulilled sirguvad oma täies hiilguses ja aus samal ajal, kui meie vajume longu juba iga väiksemagi tuuleiili käes. Allolevad mõtteterad väljendavad väga tabavalt kõike ülaltoodut:
Linnud rõõmsa laulu saatel manitsevad sind;
„Muretseda pole tarvis!“ ütleb iga lill;
varblanegi julgustab sind: „Tõsta oma pea!
mind Ta toidab, aga enam hoolib sinust Ta.“
„Ära karda“ lausvad’ lilled „ritta seadnud meid -
tulikaid ja karikakraid, miks siis kardad teil’?“
Mure sinust eemal jäägu, murest et ei murduks hing,
muidu mure kasvab veelgi, murdes teisi, murdes sind .
Pole kahtlustki, et sul on Taevane Isa, mistõttu usalda Teda!.