JUMAL ON USTAV IGAL AJAL
Gwen ja mina rääkisime hiljaaegu ühe naisterahvaga, kes on jõudnud oma kannatuste viimse piirini. Selle naise pere on läbi läinud kohutavatest kannatustest. Ta ärkab igal hommikul tume valupilv hõljumas ta kodu kohal. Ta on veetnud lõputuid tunde palves ja Issandat appi hüüdes ja ka ta sõbrad on seisnud koos temaga eestpalves.
Aga kuu läheb kuu järel ja midagi ei muutu. Ja kui ta silmabki korra kusagilt lootuskiirt, lähevad asjad ikka tagasi vanasse rööpasse ja olukord tundub algsest hullemgi veel. Ta kuuleb või loeb midagi, mis kinnitab tema usku ja ta püüab olla kui vapper sõdur, aga tänaseks on ta omadega täitsa läbi. Ta nutab palju ja saab vaevu magada. Ta isegi ei vaevu küsima enam, miks küll peavad nad kogema seda lõputut kannatust ja valu? Antud hetkel ei looda ta midagi enamat kui vaid näha kasvõi väikesti valguskiirt oma pimeda muredetunneli lõpus.
Ta ütles meile: „Ma olen jõudnud punkti, kus mul on tunne, et ma võin täie õigusega alla anda. Ma olen teinud kõik, mida Jumal on minult palunud. Ma olen uskunud, ma olen otsinud Teda, olen olnud ustav koguduses käija ja Tema Sõna lugeja ja ometigi ei koge ma mingit kergendust. Ma tunnen end üksiku ja abituna ning täielikus masenduses. Olen muutunud täiesti tuimaks tänu pidevalt närivale mõttele, et „Vaatamata mu jõupingutustele olla sõnakuulelik, läheb kõik nagunii vaid hullemaks!“ Nüüd aga pean ma veel kõigele lisaks võitlema ka mõttega, et: “Mul on õigus tunda, nii nagu ma tunnen, kuna ma lihtsalt ei näe oma kannatuste lõppu.“
Oleme väga järjekindlalt palunud selle naise ja ta pere eest, uskudes, et ta ei vaju selles lahingus koorma all kokku ja et Jumal saadab oma abi ja julgustuse. Kuid midagi, mida see naine oma meeleheites ütles, puudutas väga mu hinge. Paljud jumalakartlikud usklikud on jõudnud samasse lootusetuse ja kurbuse punkti, hüüdes: „Mul on õigus alla anda. Mul on õigus olla vihane. Mul on õigus seada Jumal kahtluse alla. Millal ometigi Ta küll vastab mu appihüüule? Kas Ta tõesti on mind maha jätnud?“
Keset oma meeleheidet hüüdis ka Iiob: „Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu... ja pidas mind oma vaenlaseks.“ (Iiob 19:10-11) Ja siis ta lisas: „Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.“ (19:8)
Kas mõni neist asjust tuleb tuttav ette? On su enese lahing selline? Või mõne su tuttava võitlus? Armsad, me Jumal on armuline. Ta ei pöördu teist ära, kui teil on raske. Ka ei pane Ta teile pahaks ülaltoodud mõtete väljendamist, kui olete omadega nullis ja löödud. Iiob tuli oma katsumustest läbi hingamispaika ja nõnda tulete ka teie!
„Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka. Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe. Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiob 23:8-10)
Aga kuu läheb kuu järel ja midagi ei muutu. Ja kui ta silmabki korra kusagilt lootuskiirt, lähevad asjad ikka tagasi vanasse rööpasse ja olukord tundub algsest hullemgi veel. Ta kuuleb või loeb midagi, mis kinnitab tema usku ja ta püüab olla kui vapper sõdur, aga tänaseks on ta omadega täitsa läbi. Ta nutab palju ja saab vaevu magada. Ta isegi ei vaevu küsima enam, miks küll peavad nad kogema seda lõputut kannatust ja valu? Antud hetkel ei looda ta midagi enamat kui vaid näha kasvõi väikesti valguskiirt oma pimeda muredetunneli lõpus.
Ta ütles meile: „Ma olen jõudnud punkti, kus mul on tunne, et ma võin täie õigusega alla anda. Ma olen teinud kõik, mida Jumal on minult palunud. Ma olen uskunud, ma olen otsinud Teda, olen olnud ustav koguduses käija ja Tema Sõna lugeja ja ometigi ei koge ma mingit kergendust. Ma tunnen end üksiku ja abituna ning täielikus masenduses. Olen muutunud täiesti tuimaks tänu pidevalt närivale mõttele, et „Vaatamata mu jõupingutustele olla sõnakuulelik, läheb kõik nagunii vaid hullemaks!“ Nüüd aga pean ma veel kõigele lisaks võitlema ka mõttega, et: “Mul on õigus tunda, nii nagu ma tunnen, kuna ma lihtsalt ei näe oma kannatuste lõppu.“
Oleme väga järjekindlalt palunud selle naise ja ta pere eest, uskudes, et ta ei vaju selles lahingus koorma all kokku ja et Jumal saadab oma abi ja julgustuse. Kuid midagi, mida see naine oma meeleheites ütles, puudutas väga mu hinge. Paljud jumalakartlikud usklikud on jõudnud samasse lootusetuse ja kurbuse punkti, hüüdes: „Mul on õigus alla anda. Mul on õigus olla vihane. Mul on õigus seada Jumal kahtluse alla. Millal ometigi Ta küll vastab mu appihüüule? Kas Ta tõesti on mind maha jätnud?“
Keset oma meeleheidet hüüdis ka Iiob: „Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu... ja pidas mind oma vaenlaseks.“ (Iiob 19:10-11) Ja siis ta lisas: „Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.“ (19:8)
Kas mõni neist asjust tuleb tuttav ette? On su enese lahing selline? Või mõne su tuttava võitlus? Armsad, me Jumal on armuline. Ta ei pöördu teist ära, kui teil on raske. Ka ei pane Ta teile pahaks ülaltoodud mõtete väljendamist, kui olete omadega nullis ja löödud. Iiob tuli oma katsumustest läbi hingamispaika ja nõnda tulete ka teie!
„Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka. Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe. Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiob 23:8-10)