ERAKVÄHK

Kuningas Taavet – paljude Psalmide autor – väsis ära keset oma võitlusi. Ta oli nii kurnatud ja nii räsitud kõigist oma muredest, et kõik, mille järgi ta igatses, oli põgeneda kuhugi, kus leida rahu ja hingamist: „Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale...Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama. Ma tõttaksin pääsema pakku tuulepöörise, maru eest.“ (Psalmid 55:5-9)

 

Õppetund loodusest enesest paljastab meile, mis juhtub, kui me vahetame ühe korraliku võitluse kergema lahenduse vastu ja kõnnime ära oma lahinguist. Lugesin hiljaaegu ühe bioloogi uurimustööd vähkide kohta, kes elavad väga ohtlikes ja karmides tingimustes. Nad on igapäevaselt solgutatud merelainete poolt ja rünnatud igast otsast mere sügavustes elavate olendite poolt. Nad võitlevad pidevalt selle nimel, et kaitsta end ning selle tulemusena on neil ajapikku välja kujunenud tugev koorik ja võimsad ellujäämisinstinktid. 

 

Kui hämmastav see ka poleks, siis osad vähkidest loobuvad oma elu eest võitlemisest. Otsides turvalisemat pelgupaika, seavad nad end sisse teiste mereelukate poolt mahajäetud kestadesse. Seetõttu nimetatakse neid ka erakvähkideks. Turvalisuse nimel taanduvad nad lahingust ning põgenevad nö. “taaskasutus elamuisse“, mis juba valmis ehitatud.

 

Samas aga on need erakvähkide „turvalised kodud“ osutunud väga kallihinnalisteks ja hävitavateks. Tänu sellele, et nad ei pea enam millegi pärast võitlema, hakkavad nende elutähtsad kehaosad taandarenema. tänu vähesele kasutusele kuivavad isegi teatud nende elunditest kokku. Ajapikku kaotab erakvähk oma liikumisvõime, nõnda nagu kõik eluliselt tähtsad elundidki, mida on tarvis põgenemiseks. Nende jäsemed kukuvad lihtsalt ära, jättes küll vähi ohutusse piirkonda, kuid samas muutes ta täiesti kasutuks ning võimetuks, mis ei jäta talle muud võimalust kui vaid lihtsalt olemas olla.

 

Samal ajal aga need vähid, kes jätkasid võitlust, kosuvad ja kasvavad. Tänu tugevate vooludega võitlemisele muutuvad nende viis paari jalgu tugevaks ja lihaseliseks ning nad oskavad varjuda oma vaenlaste eest, peites end oskuslikult mõne kivi alla.

 

See loodusseadus illustreerib ka Jumala seadust. Usklikena pillutatakse meidki elumerelainete poolt siia-tänna ja me seisame silmitsi õelate pimeduse jõudude ja võimudega. Kuid mida rohkem me võitleme, seda tugevamaks me saame. Ja me õpime ka ära tundma vaenlase ahvatlusi, kui ta meid nendega üle püüab võtta. Usaldades Jeesust, avastame me oma tõelise varjupaiga ja ainuüksi seal võime me end tunda turvalisena keset kõiki oma lahinguid.