LASE KÄIA JA NUTA!
Kui sul on kõige valusam ja raskem, siis mine oma salajasse palvekambrisse ja vala välja kõik oma valu ja kibedus. Jeesus nuttis. Peetrus kandis oma õlul Jumala Poja reetmise valu, mistõttu ta nuttis kibedasti. Ta kõndis üksinda mägedes ja nuttis ahastusest. Samas aga saatsid need kibedad pisarad korda ühe ime tema sees ja ta tuli tagasi, et teha Saatana kuningriigile tuul alla.
Aastaid tagasi kirjutas üks naine, kes oli elanud läbi rinna eemaldusoperatsiooni, raamatu „First You Cry“ („Esmalt sa nutad“). Kui tõsi see on! Rääkisin hiljaaegu ühe oma sõbraga, kes oli just teada saanud, et tal on kaugele arenenud vähk. Ta ütles: „Esimene asi, mida sa teed, on see, et sa nutad. Nutad senikaua, kuni enam ühtki pisarat ei tule. Seejärel hakkad aga liikuma lähemale Jeesusele, kuni sa tead, et Ta käed on kõvasti kõvasti ümber sinu.“
Jeesus ei pöördu iialgi kõrvale meie nutvast südamest. Ta ütles: „....purukslöödud südant ei põlga Jumal.“ (Psalmid 51:19) Ka ei ütle Issand kunagi: „Katsu nüüd olla! Aja end püsti ja võta mõnd rahustit! Pühi oma pisarad ja punni hambad ristis edasi.“ Ei! Jeesus kogub iga pisara oma igavikulisse anumasse.
On sul valus? Kui nii, siis lase aga käia ja nuta! Nuta kohe nii kaua, kuni pisaraid jagub. Samas, olgu need tõesti valu -ja mitte uskmatuse -või enesehaletsuse pisarad.