SAVIASTJAD

Üks julgustavamaid salme kogu Piiblis on 2 Korintlastele 4:7 „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ Seejärel läheb aga Paulus edasi ja kirjeldab neid saviastjaid otsekui surevaid inimesi, keda rünnatakse igast kaarest ja kes on segadusse aetud, tagakiusatud, mahasurutud. Ja kuigi mitte iialgi hüljatud või lootusetud, siis ometigi ägasid need Jumala poolt kasutatud inimesed oma ihulike koormate tõttu, oodates pikisilmi uue ihuga riietamist.

 

Jumal pilkab inimjõudu. Ta naerab meie egoistlike jõupingutuste üle olla head. Ta iialgi ei kasuta suuri ja võimsaid, vaid hoopis nõrku ja viletsaid, et seljatada selle maailma tarkpead. „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1 Korintlastele 1:26-29)

 

Wau! Kas see kirjeldus võiks eales käia minu kohta?! Nõrguke! Rumal! Põlatud! Alam kõigist! Ei eriti väärikas, tark ega võimas! Milline hullumeelsus mõelda, et Jumal võiks kasutada kedagi sellist! Ometigi on see aga Tema täiusliku plaani osa ja suurim müsteerium kogu maa peal. Jumal kutsub meid keset me nõrkusi – isegi, kui Ta teab, et me teeme asju valesti. Ta paneb oma hindamatu aarde meie kui maiste saviastjate sisse, sest Ta tunneb rõõmu võimatu saavutamisest mitte millegi läbi.

 

Jumal on otsustanud viia täide oma eesmärgid siin maa peal ja teha seda läbi inimeste, kel kõigil omad nõrkused. Aabrahamil olid omad nõrkused: ta valetas ja lubas äärepealt saada oma naisel teise mehe armukeseks, kuid: "Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks." (Roomlastele 4:3)