AINUÜKSI PERE JAOKS

„Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.“ (1Moosese 43:30).

See on pilt meie Päästja südamest, kes kogeb kõike sarnast isegi patuste suhtes. Joosepi vennad olid ta kojas – söömas ja joomas ühes temaga – aga tema istus eraldi ja ta vennad eraldi. (43:32). Sellest pildist ei saa lihtsalt niisama mööda minna. Need mehed rõõmutsesid Joosepi seltskonnas ilma tegelikult teda tundmata. Nad ei olnud ka täielikult taastatud ega olnud neil ilmutust armastusest ega armust.

Meiegi võime olla hõiskav rahvas, kes sööb ja joob Issanda ligiolus, kuid kes ei ole kunagi saanud ilmutust Tema lõputust armastusest. Tunne sellest, et me pole armastatud, püsib endiselt me südameis. See puudutab kristlasi, kes käivad jumalakojas laulmas, ülistamas ja kiitmas, kuid kes peale seda koju minnes naasevad taas vana vale juurde, mis ütleb: „Ma pole näinud ühtegi märki sellest, et Jumal mind armastaks. Mu palved ei saa iialgi vastatud. Ta ei hooli minust nii palju kui teistest kristlastest!“

Joosepi vennad pidid tegema veel ühe viimase sammu enne, kui neile võis ilmutada täit armastuse ilmutust. Taoline ilmutus saab osaks neile, kes on murtud südameilt ja kogevad kahetsust. „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.“ (Psalmid 51:19). Joosepi vennad aga polnud veel murtud (1Moosese 43:34).

Need mehed olid küll mõistnud oma pattu, kuid nad pidid saama täielikult murtud; jõudma oma inimlike võimete ja kibestumise viimse piirini enne kui Joosep oleks saanud ilmutada neile oma armastust. Seega Joosep pani nad viimast korda proovile. Ta andis oma kojaülemale käsu peita ta hõbekarikas noorima venna, Benjamini, kotti enne, kui nad tagasi Kaananimaale pöördusid. Vennad olid vaevalt linnast välja jõudnud, kui Joosepi mehed nad kinni nabisid ja hõbekarika varguses süüdistasid. Nemad aga olid nii kindlad oma süütuses, et ütlesid: „Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!"“ (1Moosese 44:9).

Siinkohal aga pange tähele muudatust nende suhtumises: „Jumal on avastanud su sulaste süü. Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks.“ (1Moosese 44:16). Nende keskel polnud enam mingeid tülisid ega uhkust. Nad olid alandlikud ja murtud ja lõpuks ometi kisendasid nad kogu oma südameist: „Me anname alla! Me alistume!“

Seejärel aga tuli ilmutus Jumala suurest armastusest. Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: "Minge kõik mu juurest ära!" Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda
andis.“ (1Moosese 45:1)

Maailm ei tea midagi sellest armastuse ilmutusest. Kuid nemad kogesid sel hetkel peretunnet – tingimusteta armastust ja aktsepteerimist. Piibel ütleb meile, et „Ta (Joosep) puhkes valjusti nutma, nii et Egiptus seda kuulis ja kuulis vaarao koda.“ (1Moosese 45:2). Maailm võib küll kuulda Jumala armastusest, kuid ainuüksi pere võib seda tunda. Ainuüksi Jumala perekond võib kogeda taolist armastust ja armu.

Mu armsad, Jumal elab murtud ja alandlike südameis. Ta tunneb rõõmu oma perest ja Ta armastas meid isegi neil aastatel, mil me alles patused olime. Hingake siis Tema armastuses.