AINULT KRISTUST!

Mis on see, mida me Issand ootab kõige enam neilt, kes väidavad end olevat pühendunud Talle? Mis valmistaks Talle rõõmu ning oleks õnnistuseks? Peaksime me Talle rohkem kirikuid ehitama? Rohkem piiblikoole rajama? Looma rohkem varjupaiku ja muid ameteid hädasolijate tarvis? Kõik need asjad on rohkem kui vajalikud, kuid See, kes ei ela mitte inimkätega valmistatud ehitistes, igatseb palju enamat! Saalomon arvas, et on Jumala jaoks ehitanud igavesti kestva templi, kuid juba aastate pärast oli see varemeis ja vähem kui 400 aasta pärast täiesti hävitatud.

See üks asi, mida Issand kõigilt oma lastelt, teenijailt ja karjastelt ootab, on osadus Tema laua ümber. Üks olemine Tema taevase laua ääres! Aeg ja koht lähedase koosolemise tarvis! Pidev suundumine Tema ligiollu, et ammutada toidust, tarkust, jõudu ja osadust.

Sel põlvkonnal on piiratud ilmutus Issandast Jeesusest, sest nii paljud jäävad ilma pidusöömaajast – isiklikust osadusest oma Jumalaga! Nende kohad on tühjad! On vaid vähesed, kes teavad midagi Jeesuse kõrgemast kutsest ning selle suurusest ja hiilgusest.

Eksikombel ammutame me oma vaimuliku rõõmu pigem jumalateenistustest kui isiklikust osadusest Jumalaga. Tehes üha enam ja enam asju Issandale, tunneme me samas Teda üha vähem ja vähem! Me tõmbame end täiega nööriks, põleme läbi, põrutame või maailma otsa, et anda oma ihud elavaks ohvriks Tema teenistusele, kuid haruharva jagub meil aega „pidusööma“ jaoks. Me suhtume liiga kergelt Issanda laua teemasse, võtmata tõsiselt oma kohta seal laua taga ja õppimata tundma Teda.

Paulus räägib meile kolmest eraldi aastast Araabia kõrbes. Need olid 3 aulist aastat, mil ta sai istuda taevastes paikades Issanda laua ümber. Need olid paigad, kus Kristus õpetas Paulusele kõike, mida Ta teadis ja Jumala tarkus tuli esile tema läbi. Kuid Paulusele ei piisanud ainuüksi vestlusest! Ühekordne üleloomulik nägemus Kristusest ja Tema hääle kuulmine taevast polnud Pauluse jaoks piisavad! Ta oli saanud osa vaid põgusast ilmutusest Issanda kohta ja ta igatses enamat!

Pauluse hinges kisendas hääl, mis ütles: „Oh et ma ometigi võiks tunda Teda!“ Pole siis ime, et ta võis öelda kogu kristlikule süsteemile: „Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.“ (1 Korintlastele 2:2) Ehk teisisõnu ütles ta: „Pidagu Jeruusalemma juudid pealegi kinni oma käsumeelsusest! Vaielgu teised nii palju kui kulub oma erinevate õpetuste üle! Kurnaku need, kes loodavad leida armu oma tegude läbi, end viimse piirini, aga mina – mina igatsen rohkem Kristust!“