BANKETT

„Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus.“ (Ülemlaul 2:4). Kadunud poja tähendamissõnas ei kogenud isa täit rõõmu enne, kui sai istuda pidukojas koos oma pojaga. Ta tahtis olla kindel, et poeg teab, et talle on andeks antud ja kogu ta paturegister on kustutatud. Seetõttu pididki nad istuma ühes lauas – nautides pidurooga!

Kui sa oleksid sel hetkel aknast sisse vaadanud, oleksid sa näinud noort meest, kes oli just äsja saanud osa tõelisest ilmutusest Jumala armastuse kohta: ta tantsis! Seal oli palju muusikat ning ta oli rõõmus ja õnnelik. Ja ta isa oli samuti rõõmus oma poja üle, naeratades igakord, kui teda vaatas! (Luuka 15:24, 25)

Hirmupilv ei matnud enam seda nooremat poega enese alla. Ka ei kuulanud ta enam vaenlase vanu valesid stiilis: „Nagunii lõpetad sa omadega seaaedikus! Sa pole väärt sellist armastust…“. Ei. Ta võttis vastu oma isa armastuse ning kuuletus korraldusele minna julgelt oma isakotta ja võtta sealt kõike, mida ta vajas. Ta kuulis oma isa sosistavat nii talle kui ta vanemale vennale: „Kõik, mis mul on, on sinu. Sa ei pea enam kunagi tundma nälga ega üksildust, olles äralõigatud minu varaaidast.“ (Luuka 15:31).

Mu armsad, selles peitub Jumala armastuse täius kõiges oma hiilguses! Selles, et isegi meie kõige pimedamal tunnil Jumal mitte ainuüksi ei võta meid vastu ega vii oma kotta, aga Ta ka ütleb: "Tooge nuumvasikas, söögem ja olgem rõõmsad. Minu pidukojas on piisavalt selleks, et pidada pidu mu armastatud lapse auks!" (vaata Luuka 15:22-24).

Tänapäeval on meil veelgi parem tõotus: „Ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:19-20).

Siin on Jumala armastav tõotus meile: „Ma pakun sulle rikkalikku, ülevoolavat täiust – varustatust iga kriisi jaoks kui rõõmu kõigiks su elupäevadeks. Sa võid minna mu varaaita ja võtta selle kõik!“