VÄLJAPÄÄSUTEE

„Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.“ (Psalmid 77:20).

Jumal on tõotanud
​valmistada väljapääsutee kiusatusest.
Tee, mis viib merre
​ja raja sügavatesse vetesse.
Ma nurisesin
​ ja mu vaim oli murtud.
Väljapääsutee? Merre?
Sügavale, suurde vette?
Pidasin nõu oma südamega,
​ uurisin teda kohe põhjalikult.
Sügavad veed ümbritsevad mind,
​ ma ujun katsumuste meres.
On’s Jumal unustanud mind?
​ On’s Ta soosing jätnud mind?
Ta arm lahkund’ igaveseks?
​ On Jumal unustanud oma armulikkuse?
On Ta oma vihas sulgenud mind
​ segaduste merre?
Kuid siis mulle meenus,
​ et sina juhid oma rahvast kui karja
otsekui Moosese käe läbi
​ uurtesse vetesse.
Veed nägid sind, Jumal;
​ veed nägid sind ja vabisesid,
ka ürgveed värisesid.
​ Nad kuuletusid
ja lõid kahte lahku.
​ Ka mina sisenen usus
suurtesse vetesse.
​Ja kui ma ei kuulegi
su samme enese taga,
​lähen siiski edasi
pidades meeles,
​ kuidas sina lahutasid mere
ja tõstsid veed kui suure seina.
​ Ja ma lähen läbi. Koos nendega.