LÕPETA KERJUSENA ELAMINE

Oled sa väsinud elamast kui kerjus, samal ajal, kui kõik, mida vajad, on sinu jaoks valmis pandud? Võib-olla on su fookus vales kohas? Kipud sa ehk jääma kinni oma nõrkustesse, kiusatustesse ja mineviku läbikukkumistesse? Kas sügavale oma südamesoppi vaatamine heidutab sind? Oled ehk lasknud süütundel sisse hiilida?

Mu armsad, te peaks vaatama ainuüksi Jeesusele – oma usu alustajale ja lõpetajale! Kui Saatan tuleb ja viitab teatud nõrkustele su südames, on sul täielik õigus öelda talle: „Mu Jumal juba teab sellest, kuid Ta armastab mind sellegipoolest! Ta on andnud mulle kõik, mida vajan, et saavutada võit ja hoida seda.“

„Et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik.“ (1 Johannese 3:20). Ta teab sinust kõike ja ometigi armastab sind piisavalt, et öelda: „Tule sisse ja võta kõike, mida vajad! Mu varaait on sinu jaoks avatud!“ Tema varaaida uksed on pärani valla ja Tema rikkused ülevoolavad. Jumal õhutab sind minema julgusega armu aujärje ette, saamaks halastust ja leidmaks armu abiks parajal ajal! (Heebrealastele 4:16).

Kui palju aastaid oled sa viibinud väljaspool? Sul on Isa, kes on pannud valmis võrratud aarded ja varustatuse su jaoks ja ometigi oled sa jätnud need välja võtmata. Kadunud poja lugu näitab meile, et minnes sisse ja nautides oma isa varandust, sai kadunud poeg neist osa kahel viisil. Ta võis elada oma maist elu, kogedes täit andestust, rahu, rõõmu ja hingamist ja kui lõpuks surm teda tema igavikulise pärandi juurde viis, sai ta taaskord nautida kõike seda, mida oli kogenud juba maa peal olles.

Pole kahtlustki, et vanem poeg oli see, kes sai suurema patuga hakkama. Ta oli püsinud kodus, olnud sõnakuulelik ega vedanud kunagi oma isa alt. Tõsi küll, Isa poolt antud vahendite raiskamine kergemeelsele elule on samuti patt, kuid suurim patt on keelduda Jumala suurest armastusest ja jätta vastuvõtmata Tema rikkalikud aarded, mille Ta on meile kinkinud väga kõrget hinda makstes.

Kadunud poega ei nuheldud ega sõideldud tema patu pärast, nõnda nagu seda ei tuletatud talle ka pidevalt meelde. Seda seetõttu, et Jumal ei lase patul saada taastamise keskpunktiks! Kuna tõeline meeleparandus ja kurvastus olid juba aset leidnud, oli aeg liikuda edasi banketilaua juurde, saamaks osa tõelisest peost! Isa ütles vanemale pojale: „Ta oli kadunud, kuid on nüüd tagasi kodus. Ta on andeks saanud ja seetõttu on aeg rõõmustada ja olla õnnelikud!“