ET MA OMETI VÕIKS TUNDA TEDA
Jumal andis Moosesele üsna hirmuäratavad juhtnöörid: „Ja Issand ütles Moosesele: „Mine, lahku siit, sina ja rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, maale, mille ma vandega olen tõotanud Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle! Ma läkitan sinu eel ingli…sest mina ise ei lähe koos sinuga, et sind mitte hävitada teel, kuna sa oled kangekaelne rahvas.” (2Moosese 33:1-3).
Jumala rahva himud ja ebajumalateenistus olid täielikult väljunud kontrolli alt (2Mo.32:25). Kullast oli saanud nende jumal ja nad tantsisid, mängisid ja andsid järgi oma himuratele ihadele. Ainult Leevi pojad olid need, kes seisid Jumala pühaduse eest. Sellele kõigele järgnes hirmuäratav ilmutus sellest, et Issand oli end eraldanud neist; Ta oli lahkunud nende juurest, et mitte neid hävitada. Ja ometigi anti neile korraldus liikuda edasi, et saada kätte oma pärand. Jumal ütles: „Ma anna teile, mille olen tõotanud.“ Mistõttu nad võisid siiski saada oma õiguse ja kogeda Tema kaitset, aga mitte Tema ligiolu.
Tänapäevalgi võime näha suurt hulka Jumala rahvast, kes liiguvad edasi oma religioossetel rännakutel saamaks kätte neile tõotatud õigusi; kes uhkeldavad inglitelt saadud abiga, et seista vaenlaste vastu, kuid kelle sees pole vähimalgi määral pühadust, aukartust ja tõetunnetusele toovat Kristuse ligiolu. Mis saaks olla veel hullem kui kuulda Issanda korraldust minna maale, mis voolab piima ja mett ja samas teada, et Ta ise ei lähe nendega (2Mo 33:3)? Jumal ütles neile: „Te olete kangekaelne rahvas. Kui ma läheksin ühe silmapilgugi koos sinuga, peaksin sinu hävitama.“ (2Mo 33:5).
Kuid Mooses igatses midagi enamat kui vaid maad, mis voolab piima ja mett. Ta tahtis tunda ja kogeda Jumala ligiolu, mistõttu ta palus: „…sa ise öelnud: Ma tunnen sind nimepidi ja sa oled ka armu leidnud minu silmis. Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis...” (2Mo 33:12-13). Pole ime, et see kallis Jumala sulane suunas oma põlvkonna tõetunnetusele! Pole ime, et ta palgeilt kiirgas vastu nii palju Jumala au. Sest kõik, mida ta tahtis, oli vaid tunda Jumalat. Ainukene teene, mida ta tahtis, oli Issanda kallis ligiolu. Nõnda oli ka Paulusega, kelle süda hüüdis: „Et ma ometi võiks tunda Teda!“ (vt. Filiplastele 3:10).
Jumala rahva himud ja ebajumalateenistus olid täielikult väljunud kontrolli alt (2Mo.32:25). Kullast oli saanud nende jumal ja nad tantsisid, mängisid ja andsid järgi oma himuratele ihadele. Ainult Leevi pojad olid need, kes seisid Jumala pühaduse eest. Sellele kõigele järgnes hirmuäratav ilmutus sellest, et Issand oli end eraldanud neist; Ta oli lahkunud nende juurest, et mitte neid hävitada. Ja ometigi anti neile korraldus liikuda edasi, et saada kätte oma pärand. Jumal ütles: „Ma anna teile, mille olen tõotanud.“ Mistõttu nad võisid siiski saada oma õiguse ja kogeda Tema kaitset, aga mitte Tema ligiolu.
Tänapäevalgi võime näha suurt hulka Jumala rahvast, kes liiguvad edasi oma religioossetel rännakutel saamaks kätte neile tõotatud õigusi; kes uhkeldavad inglitelt saadud abiga, et seista vaenlaste vastu, kuid kelle sees pole vähimalgi määral pühadust, aukartust ja tõetunnetusele toovat Kristuse ligiolu. Mis saaks olla veel hullem kui kuulda Issanda korraldust minna maale, mis voolab piima ja mett ja samas teada, et Ta ise ei lähe nendega (2Mo 33:3)? Jumal ütles neile: „Te olete kangekaelne rahvas. Kui ma läheksin ühe silmapilgugi koos sinuga, peaksin sinu hävitama.“ (2Mo 33:5).
Kuid Mooses igatses midagi enamat kui vaid maad, mis voolab piima ja mett. Ta tahtis tunda ja kogeda Jumala ligiolu, mistõttu ta palus: „…sa ise öelnud: Ma tunnen sind nimepidi ja sa oled ka armu leidnud minu silmis. Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis...” (2Mo 33:12-13). Pole ime, et see kallis Jumala sulane suunas oma põlvkonna tõetunnetusele! Pole ime, et ta palgeilt kiirgas vastu nii palju Jumala au. Sest kõik, mida ta tahtis, oli vaid tunda Jumalat. Ainukene teene, mida ta tahtis, oli Issanda kallis ligiolu. Nõnda oli ka Paulusega, kelle süda hüüdis: „Et ma ometi võiks tunda Teda!“ (vt. Filiplastele 3:10).