OOTA ISSANDAT
Saatanal on oma strateegia, kuidas usklikke petta ja panna neid kahtlema Jumala ustavuses palvetele vastamise osas. Ta tahab panna meid uskuma, et Jumal on sulgenud oma kõrvad me appihüüdudele ja laseb meil endil asjade eest seista.
Usun, et tänapäeva kristliku kiriku suurim tragöödia peitub selles, et vaid vähesed usuvad palve efektiivsusesse ja väesse. Ilma otsese kavatsuseta kiruda Jumalat, kurdab suur hulk Tema rahvast: „Ma palun, aga ei saa mingeid vastuseid. Olen palunud nii kaua ja nii kõvasti, aga ikka ei mingeid tulemusi. Tahaks näha kasvõi väikestki märki sellest, et asjad on muutumas. Kuid kõik on ikka endist viisi – mitte midagi ei juhtu. Kui kaua pean veel ootama?“ Nad ei lähe enam oma salajasse palvekambrisse, kuna on veendunud, et kõik nende palves sündinud anumised haihtuvad Jumala trooni ees. Teised jälle on veendunud, et ainuüksi Taanieli, Taaveti ja Eelija suguste palved jõuavad Jumalani. Pole kahtlustki, et väga paljud Jumala pühad maadlevad järgnevate mõtetega: „Kui Jumala kõrv on tõesti avatud mu palvetele ja ma palun täie innukusega, siis miks ometi on nii vähe tõestust Tema vastamiste kohta?“ On sul mõni konkreetne palve, mida oled palunud juba pikka aega ja ometi pole veel vastust saanud? Ons lausa aastad läinud mööda, aga sa endiselt ootad ja loodad, samas mõeldes, mis toimub?
Olgem valvsad mitte süüdistama Jumalat, nõnda nagu Iiob seda tegi, olles ise hoolimatud ja ükskõiksed oma vajaduste ja palvete suhtes. Iiob nurises: „Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.“ (Iiob 30:20). Iiobi eluraskused varjutasid tema nägemust Jumala ustavusest, mistõttu ta hakkas süüdistama Jumalat. Kuid Jumal manitses teda kiiresti selle eest.
On aeg, et me kristlastena vaataksime ausalt põhjustele, miks me palved lähevad luhta. Ehk oleme süüdi selles, et nõuame Jumalalt midagi, mis tegelikult meie enda vastutus ja osa kanda. „Oota Issandat ja hoia kinni tema teest, siis ta ülendab sind, et sa pärid maa.“ (Psalmid 37:34).
Usun, et tänapäeva kristliku kiriku suurim tragöödia peitub selles, et vaid vähesed usuvad palve efektiivsusesse ja väesse. Ilma otsese kavatsuseta kiruda Jumalat, kurdab suur hulk Tema rahvast: „Ma palun, aga ei saa mingeid vastuseid. Olen palunud nii kaua ja nii kõvasti, aga ikka ei mingeid tulemusi. Tahaks näha kasvõi väikestki märki sellest, et asjad on muutumas. Kuid kõik on ikka endist viisi – mitte midagi ei juhtu. Kui kaua pean veel ootama?“ Nad ei lähe enam oma salajasse palvekambrisse, kuna on veendunud, et kõik nende palves sündinud anumised haihtuvad Jumala trooni ees. Teised jälle on veendunud, et ainuüksi Taanieli, Taaveti ja Eelija suguste palved jõuavad Jumalani. Pole kahtlustki, et väga paljud Jumala pühad maadlevad järgnevate mõtetega: „Kui Jumala kõrv on tõesti avatud mu palvetele ja ma palun täie innukusega, siis miks ometi on nii vähe tõestust Tema vastamiste kohta?“ On sul mõni konkreetne palve, mida oled palunud juba pikka aega ja ometi pole veel vastust saanud? Ons lausa aastad läinud mööda, aga sa endiselt ootad ja loodad, samas mõeldes, mis toimub?
Olgem valvsad mitte süüdistama Jumalat, nõnda nagu Iiob seda tegi, olles ise hoolimatud ja ükskõiksed oma vajaduste ja palvete suhtes. Iiob nurises: „Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.“ (Iiob 30:20). Iiobi eluraskused varjutasid tema nägemust Jumala ustavusest, mistõttu ta hakkas süüdistama Jumalat. Kuid Jumal manitses teda kiiresti selle eest.
On aeg, et me kristlastena vaataksime ausalt põhjustele, miks me palved lähevad luhta. Ehk oleme süüdi selles, et nõuame Jumalalt midagi, mis tegelikult meie enda vastutus ja osa kanda. „Oota Issandat ja hoia kinni tema teest, siis ta ülendab sind, et sa pärid maa.“ (Psalmid 37:34).