VÄGI ELADA

Piiblis on lõputult näiteid Jumala ligiolu kohta, mis on andnud Ta lastele väe elada Talle. Üks mõjukamaid näiteid sellest on Moosese elu. Mooses oli veendunud, et ilma Jumala ligioluta oma elus on mõttetu püüda teha midagi. Suheldes Jumalaga silmast silma, ütles ta: „Kui su pale ei tule kaasa, siis ära vii meid siit ära!“ (2Moosese 33:15). Ehk teisisõnu ütles ta: „Issand, kui Su ligiolu pole minuga, ei lähe ma siit kusagile. Ma ei astu sammugi, kui pole kindel, et oled lähedal!“ Mooses teadis, et Jumala ligiolu oli see, mis eristas Ta rahva kõigist teistest rahvastest. Sama kehtib ka tänase kristliku koguduse kohta. Ainuke asi, mis eristab meid uskmatutest, on meis peituv Jumala ligiolu, mis juhib ja juhendab meid, viies täide oma tahte meie sees ja meie läbi.

Moosesel oli ükskõik, kustkohast teised rahvused oma juhised said, kuidas oma strateegiaid kujundasid või valitsusi ja sõjavägesid juhtisid. Ta ütles: „Meie toimime vaid ühele printsiibile tuginedes. Sest ainukene viis, kuidas siin kõrbes kogeda valitsust ja juhtimist; pidada sõda või jääda ellu, on omada Jumala ligiolu! Kui Jumala ligiolu on meiega, ei saa keegi meile liiga teha. Ilma Temata oleme aga abitud ja taandatud eikellekski. Las kõik ilmarahvad loota oma võimsate sõjavägede, raudsete sõjavankrite, uute relvade ja väljaõppinud sõdurite peale. Meie aga loodame Jumala reaalse ligiolu peale!“

Jumal vastas Moosese julge väljaütlemise peale: „Minu pale läheb kaasas ja ma annan sulle rahu.“ (2Mo 33:14). Milline võrratu tõotus! Heebreakeelne tähendus siinsele „rahu“le on „mõnus, vaikne olemine“. Jumal ütles: „Ükskõik, milliste vaenlaste või katsumustega sa ka silmitsi ei seisaks – minus leiad sa alati mõnusa, vaikse hingamise.“ Mõelge sellele korraks. Kui Jumala ligiolu saaks ilmsiks ka koguduse keskel, ei oleks enam vaja mingit siginat-saginat, higistamist ega pongestamist. Jumalateenistused ei seisneks enam pidevas kiirustamises stiilis „kolm laulu, siis korjandus ja seejärel lühike jutlus.“ Selle asemel valitseks hoopis maandav rahu ja hingamine, mida kogeb igaüks, kes kirikuuksest sisse astub.