ÜLALT ALLA TULEV ARM by Gary Wilkerson
Meie elu Kristuses algab armus, jätkub armus ja lõppeb armus. „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt - mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Efeslastele 2:8-9). Sellele tõele tõeliselt pihta saades ei ole me elude märksõnaks enam sidumised, vaid vabadus; mitte väsimus, vaid rõõm; mitte ägamine, vaid kergus. Jumala ligiolus viibimine tundub pigem meeldiva võimaluse -kui kohustusena. Sest lõppeks ütleb ju Jeesus, et me pole enam Ta teenrid, vaid sõbrad.
Samas ei tähenda see seda, et meil endil polegi mingit vastutust kanda. Loomulikult oleme meie need, kes peavad äratuskella helisema panema, et tõusta ja võtta aega palveks. Aga ärge mitte mõelgegi teha seda ilma Jumala armuta! Ja ärge mitte mõelgegi lugeda Jumala Sõna ilma armuta, sest vastasel juhul tunnete end süüdimõistetute -ja hirmunutena, selle asemel, et kogeda valgustatust ja väge. Miks? Sest see on Jumala armu töö näidata meile meie võimetust. Ja see on ka ainukene viis, kuidas kogeda ja tunnistada Tema võimekust. Seetõttu ära loobu oma osadusgrupis käimistest. Ära loobu oma isiklikust palveajast. Ära loobu piiblitundides käimisest. Ära loobu ühestki neist võrratutest harjumustest, kui need just ei jää ette su elus tegutsevale Jumala armule.
Keegi võib nüüd öelda: „Kogu su jutu peale ei taha enam keegi kunagi palvetada. Keegi ei taha end enam distsiplineerida tegema neid asju. Seda lihtsalt pole meis. Kui me järgiks seda, millest sa siin räägid, ei saaks keegi teada Jumala plaanidest oma elu kohta.“ Kuid siinkohal on oluline meeles pidada, et arm voolab me üle Jumala troonilt ja mitte vastupidi – meilt Tema ette. Ja see on see, mis tõmbab maailma me elude ja tunnistuste poole. Kui inimesed näevad tõelist armu langemas me üle, näevad nad ka imesid me eludes, mida see arm korda saadab. Ja nad teavad, et meie südamed pole võidetud mitte me tegude, aga Jumala poolt. Olgu see nõnda teiegi eludes täna!
Samas ei tähenda see seda, et meil endil polegi mingit vastutust kanda. Loomulikult oleme meie need, kes peavad äratuskella helisema panema, et tõusta ja võtta aega palveks. Aga ärge mitte mõelgegi teha seda ilma Jumala armuta! Ja ärge mitte mõelgegi lugeda Jumala Sõna ilma armuta, sest vastasel juhul tunnete end süüdimõistetute -ja hirmunutena, selle asemel, et kogeda valgustatust ja väge. Miks? Sest see on Jumala armu töö näidata meile meie võimetust. Ja see on ka ainukene viis, kuidas kogeda ja tunnistada Tema võimekust. Seetõttu ära loobu oma osadusgrupis käimistest. Ära loobu oma isiklikust palveajast. Ära loobu piiblitundides käimisest. Ära loobu ühestki neist võrratutest harjumustest, kui need just ei jää ette su elus tegutsevale Jumala armule.
Keegi võib nüüd öelda: „Kogu su jutu peale ei taha enam keegi kunagi palvetada. Keegi ei taha end enam distsiplineerida tegema neid asju. Seda lihtsalt pole meis. Kui me järgiks seda, millest sa siin räägid, ei saaks keegi teada Jumala plaanidest oma elu kohta.“ Kuid siinkohal on oluline meeles pidada, et arm voolab me üle Jumala troonilt ja mitte vastupidi – meilt Tema ette. Ja see on see, mis tõmbab maailma me elude ja tunnistuste poole. Kui inimesed näevad tõelist armu langemas me üle, näevad nad ka imesid me eludes, mida see arm korda saadab. Ja nad teavad, et meie südamed pole võidetud mitte me tegude, aga Jumala poolt. Olgu see nõnda teiegi eludes täna!