KÕIK, MIDA VAJAD
„Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.“ (Johannese 14:26).
Mu elus oli aeg, kus kogesin eriliselt tugevat meeleheite rünnakut. See juhtus ajal, mil olin Jeesusele lähemal kui eales varem. Ühel hommikul, kui valmistasin ette oma jutlust, langes meeletu meeleheite vaim mu peale. Tuli ei kusagilt ja surus mind täiega maad ligi. Ja kui väga ma ka ei püüdnud, ma lihtsalt ei suutnud sellest lahti saada. Istusin oma laua taga, Piibel avatuna mu ees ja püüdsin jätkata jutluse kirjutamist, kuid see ei viinud mind kuhugi. Korraga ründasid mind mõtted selle kohta, kas ma olen üldse võimeline panema kokku tõelist sõnumit Jumalalt. Mu meeled täitusid kohutavate mõtetega, mis ütlesid mulle: „Sa ei mõista Pauluse kirju üldse. Sa pole saanud pihta „vana loomuse“ ja „uue loomuse“ põhimõtetele. Sa ei mõista „patule suremist“, kuna patt on ju endiselt olemas. Kuidas sa üldse julged eeldada, et võid kuulutada Jumala Sõna?“
Istusin seal kolm tundi, olles otsustanud selle sõnumiga ühele poole saada, aga ei miskit. Keskhommikuks tundusid juba kõik piibliread jooksvat kokku. Mu meeled olid segaduses ja vaim tuim, omamata vähimatki võimet kuulda Jumalalt. Langesin üha sügavamale meeleheitesse ja olin veendunud, et mul polegi midagi koguduserahvaga jagada. Nii et panin Piibli kinni ja jätsin oma töö sinnapaika. Kõndides mööda tuba, mu meeleheide ainult kasvas. Püüdsin välja nuputada, miks see olukord mind üldse tabas, kuid mul polnud aimugi. Lõpuks läksin oma palvetuppa ja istusin põrandale maha, suutmata lausuda sõnagi Jumalale. Hüüdsin hoopis oma vaimus Ta poole: „Issand, ma ei tea, mida teha. Tunnen end nii madalana, et ei jaksa isegi ulatuda Sinuni. Samas tean, et pole Sind eales nii palju armastanud kui praegu. Palun aita mind.“
Kui Saatan tuleb oma meeleheite vaimuga, pommitab ta sind ühe valega teise järel. Ajaks, mil’ ta lõpetad, kisendad sa Jumala poole: „Oo Issand, ma ei saa sellega iialgi hakkama!“ See on just see, mida Saatan minuga tegi. Ta pommitas mind palve ajal kõikvõimalike põrgulike valedega u. pool tundi. Seejärel murdis aga Jumala õrn, vaikne hääl minu vaimust läbi ja ma kuulsin neid armastavaid, kaastundlikke sõnu: „Dave, sa oled vägagi armastatud. Ära muretse, mu käsi varjab sind. Jah, sa oled korraliku rünnaku all, aga sa ei pea kartma. Sa ei pea omast jõust võitlema selles lahingus, sest minul on kõik, mida vajad!“
Mu elus oli aeg, kus kogesin eriliselt tugevat meeleheite rünnakut. See juhtus ajal, mil olin Jeesusele lähemal kui eales varem. Ühel hommikul, kui valmistasin ette oma jutlust, langes meeletu meeleheite vaim mu peale. Tuli ei kusagilt ja surus mind täiega maad ligi. Ja kui väga ma ka ei püüdnud, ma lihtsalt ei suutnud sellest lahti saada. Istusin oma laua taga, Piibel avatuna mu ees ja püüdsin jätkata jutluse kirjutamist, kuid see ei viinud mind kuhugi. Korraga ründasid mind mõtted selle kohta, kas ma olen üldse võimeline panema kokku tõelist sõnumit Jumalalt. Mu meeled täitusid kohutavate mõtetega, mis ütlesid mulle: „Sa ei mõista Pauluse kirju üldse. Sa pole saanud pihta „vana loomuse“ ja „uue loomuse“ põhimõtetele. Sa ei mõista „patule suremist“, kuna patt on ju endiselt olemas. Kuidas sa üldse julged eeldada, et võid kuulutada Jumala Sõna?“
Istusin seal kolm tundi, olles otsustanud selle sõnumiga ühele poole saada, aga ei miskit. Keskhommikuks tundusid juba kõik piibliread jooksvat kokku. Mu meeled olid segaduses ja vaim tuim, omamata vähimatki võimet kuulda Jumalalt. Langesin üha sügavamale meeleheitesse ja olin veendunud, et mul polegi midagi koguduserahvaga jagada. Nii et panin Piibli kinni ja jätsin oma töö sinnapaika. Kõndides mööda tuba, mu meeleheide ainult kasvas. Püüdsin välja nuputada, miks see olukord mind üldse tabas, kuid mul polnud aimugi. Lõpuks läksin oma palvetuppa ja istusin põrandale maha, suutmata lausuda sõnagi Jumalale. Hüüdsin hoopis oma vaimus Ta poole: „Issand, ma ei tea, mida teha. Tunnen end nii madalana, et ei jaksa isegi ulatuda Sinuni. Samas tean, et pole Sind eales nii palju armastanud kui praegu. Palun aita mind.“
Kui Saatan tuleb oma meeleheite vaimuga, pommitab ta sind ühe valega teise järel. Ajaks, mil’ ta lõpetad, kisendad sa Jumala poole: „Oo Issand, ma ei saa sellega iialgi hakkama!“ See on just see, mida Saatan minuga tegi. Ta pommitas mind palve ajal kõikvõimalike põrgulike valedega u. pool tundi. Seejärel murdis aga Jumala õrn, vaikne hääl minu vaimust läbi ja ma kuulsin neid armastavaid, kaastundlikke sõnu: „Dave, sa oled vägagi armastatud. Ära muretse, mu käsi varjab sind. Jah, sa oled korraliku rünnaku all, aga sa ei pea kartma. Sa ei pea omast jõust võitlema selles lahingus, sest minul on kõik, mida vajad!“