PAREM KUI NELIPÜHAPÄEV
Ristija Johannes ei elanudki kuni nelipühapäevani! Tal polnud võimalust näha hargnevaid tulekeeli või kuulda tugevat kohisevat tuult. Ta ei näinud Jeruusalemma rappumist ega suurte rahvahulkade pöördumist. Kuid ometigi ütles Johannes, et tema rõõm on täielik! Ta oli kuulnud midagi paremat kui tuulekohin; midagi paremat kui positiivsed raportid või rõõmustava pruudi hääl. Ta oli kuulnud Päästja häält. „Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.“ (Johannese 3:29). Johannes sai osa suurimast rõõmust, mida üks Jeesuse järgija eales kogeda võiks. Ta ütles: „Ma püsisin vagusi ja kuulsin Teda rääkivat iseendaga. Tema hääl pani mu südame rõõmust põksuma, kui Ta mind isiklikult kõnetas. Ma kuulasin oma Issandat ja selles peitubki mu rõõm – lihtsalt Tema hääle kuulmises.“
Johannes oleks võinud öelda: „Ma armastasin Teda ja ülistasin Teda Ta jalge ees. Ütlesin Talle, kui väärtusetu ma olen. Samas aga – minu rõõm ei peitunud selles, mida mina Talle ütlesin, vaid selles, mida Tema mulle ütles. Ma kuulsin Teda rääkimas ja ainuüksi juba see valmistas mulle suurt rõõmu.“
Osad õpetavad, et Issand ei räägigi enam inimestega muul moel kui vaid oma ilmutatud Sõna kaudu. Nad ei usu, et keegi võiks saada õnnistatud ja kogeda juhtimist Jumala vaikse hääle kuulmise kaudu. Kuid Jeesus ütles: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.“ Tänapäeval aga oleme nii hirmunud „Tema hääle“ võimaliku kuritarvitamise pärast, mis pole vähimalgi määral tingitud Jumalast. Iga võlts nägemus, juhtimine või prohveteering on otsene tagajärg inimlikust uhkusest ja tahtest. Inimene kuritarvitab kõiki Jumala ande. Kuid sellest hoolimata kõnetab Ta ikkagi nende südameid, kes on valmis kuulama.
„Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.“ (Heebrealastele 1:1-2)
Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks…“ (Heebrealastele 3:7).
Johannes oleks võinud öelda: „Ma armastasin Teda ja ülistasin Teda Ta jalge ees. Ütlesin Talle, kui väärtusetu ma olen. Samas aga – minu rõõm ei peitunud selles, mida mina Talle ütlesin, vaid selles, mida Tema mulle ütles. Ma kuulsin Teda rääkimas ja ainuüksi juba see valmistas mulle suurt rõõmu.“
Osad õpetavad, et Issand ei räägigi enam inimestega muul moel kui vaid oma ilmutatud Sõna kaudu. Nad ei usu, et keegi võiks saada õnnistatud ja kogeda juhtimist Jumala vaikse hääle kuulmise kaudu. Kuid Jeesus ütles: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.“ Tänapäeval aga oleme nii hirmunud „Tema hääle“ võimaliku kuritarvitamise pärast, mis pole vähimalgi määral tingitud Jumalast. Iga võlts nägemus, juhtimine või prohveteering on otsene tagajärg inimlikust uhkusest ja tahtest. Inimene kuritarvitab kõiki Jumala ande. Kuid sellest hoolimata kõnetab Ta ikkagi nende südameid, kes on valmis kuulama.
„Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.“ (Heebrealastele 1:1-2)
Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks…“ (Heebrealastele 3:7).