KUULAMISE ÕPPETUND
Jumal pidi anda Eelijale kuulamise õppetunni, mistõttu Ta viis ta Hoorebi mäele ja andis talle piltliku jutluse. „Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!” Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus. Ja vaata, temale kostis üks hääl, kes küsis: „Mis sa siin teed, Eelija?” (1 Kuningate 19:11-13).
Usun, et kui tuul puhuma hakkas, mõtles Eelija endamisi: „No on ka aeg, Issand. Puhu Iisebel oma troonilt ja kupata ühes oma patuste sõpradega tuultekeerisesse. Puhu nad lihtsalt minema!“ Kuid Jumal polnud selles tuules.
Korraga toimus suur maavärin ja Eelija ütles: „No see peaks neid küll hingepõhjani ära hirmutama. Küll Jumal neile tagasi teeb, raputades neid pealaest jalatallani.“ Kuid Jumalat polnud selles maavärinas.
Peale maavärinat tuli tuli! Taevas oli täis hiilgavaid valkjastuliseid leeke! Eelija ütles oma südames: „Issand, nad ei aktsepteerinud tuld, mis langes altarile, mistõttu põleta nad maatasa! Põleta ära see kuri Ahab! Küpseta ära see Iisebel. Lase oma tulel neelata kõik õelad!“ Kuid Jumalat polnud ka selles tules.
„Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega…“ (1 Kuningate 19:12-13).
Kujutad sa ette? Prohvet, kes ei tundnud hirmu tormi ega maavärina või taevase „ilutulestiku“ ees, kartis väikest vaikset häält ja kattis oma pea kuuega. Miks? Kas ta siis polnud varasemalt Jumalaga rääkinud? Kas ta siis polnud suur palvemees? Kas Jumal polnud teda võimsalt kasutanud? Oli! Kuid Eelija polnud tuttav selle tasase, vaikse häälega! Kui ta aga lõpuks lasi sel häälel kõnelda – üksinda, vaikuses, eraldatuna kõigist varasmatest nähtustest – sai ta oma teenistuse kõige konkreetsemad juhtnöörid, mida ta eales kuulnud oli. „Ja Issand ütles temale: „Mine tagasi oma tuldud teed Damaskuse kõrbe! Mine ja võia Hasael Süüria kuningaks! Jehu, Nimsi poeg, aga võia Iisraeli kuningaks ja Eliisa, Saafati poeg Aabel-Meholast, võia enda asemel prohvetiks!“ (vt. 1 Kuningate 19:15-16).
Kui palju on tänapäeval neid pidevalt kiirustavaid Jumala lapsi, kes kunagi ei kuule seda häält? Nad on nii hõivatud kuulutustööga, heategude tegemisega, vaimse ärkamise eest palumise –ja paastumisega. Nii aktiivsed ja nii pühendunud ja ometi on nad kuulnud kõike muud kui oma Issanda häält.
Usun, et kui tuul puhuma hakkas, mõtles Eelija endamisi: „No on ka aeg, Issand. Puhu Iisebel oma troonilt ja kupata ühes oma patuste sõpradega tuultekeerisesse. Puhu nad lihtsalt minema!“ Kuid Jumal polnud selles tuules.
Korraga toimus suur maavärin ja Eelija ütles: „No see peaks neid küll hingepõhjani ära hirmutama. Küll Jumal neile tagasi teeb, raputades neid pealaest jalatallani.“ Kuid Jumalat polnud selles maavärinas.
Peale maavärinat tuli tuli! Taevas oli täis hiilgavaid valkjastuliseid leeke! Eelija ütles oma südames: „Issand, nad ei aktsepteerinud tuld, mis langes altarile, mistõttu põleta nad maatasa! Põleta ära see kuri Ahab! Küpseta ära see Iisebel. Lase oma tulel neelata kõik õelad!“ Kuid Jumalat polnud ka selles tules.
„Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega…“ (1 Kuningate 19:12-13).
Kujutad sa ette? Prohvet, kes ei tundnud hirmu tormi ega maavärina või taevase „ilutulestiku“ ees, kartis väikest vaikset häält ja kattis oma pea kuuega. Miks? Kas ta siis polnud varasemalt Jumalaga rääkinud? Kas ta siis polnud suur palvemees? Kas Jumal polnud teda võimsalt kasutanud? Oli! Kuid Eelija polnud tuttav selle tasase, vaikse häälega! Kui ta aga lõpuks lasi sel häälel kõnelda – üksinda, vaikuses, eraldatuna kõigist varasmatest nähtustest – sai ta oma teenistuse kõige konkreetsemad juhtnöörid, mida ta eales kuulnud oli. „Ja Issand ütles temale: „Mine tagasi oma tuldud teed Damaskuse kõrbe! Mine ja võia Hasael Süüria kuningaks! Jehu, Nimsi poeg, aga võia Iisraeli kuningaks ja Eliisa, Saafati poeg Aabel-Meholast, võia enda asemel prohvetiks!“ (vt. 1 Kuningate 19:15-16).
Kui palju on tänapäeval neid pidevalt kiirustavaid Jumala lapsi, kes kunagi ei kuule seda häält? Nad on nii hõivatud kuulutustööga, heategude tegemisega, vaimse ärkamise eest palumise –ja paastumisega. Nii aktiivsed ja nii pühendunud ja ometi on nad kuulnud kõike muud kui oma Issanda häält.