MAATASA JA HEITUNUD
Jõuetus, murtus, mured ja kurvastus – kõik need asjad tegid Taaveti vaimu täiega maatasa. Ta tundis end täiest kuivana ja ilma igasuguse suunata elus, otsekui polekski ta aastate jooksul midagi õppinud. „…ja mu silma selgustki ei ole mul enam.“ (Psalmid 38:11). Ehk teisisõnu ütles Taavet: „Olen kaotanud oma vaimuliku arusaamise. Ma ei küüni enam Jumalani nii nagu enne!“
Ma tean täpselt, kuidas Taavet end tundis. Olen juhtinud evangeelseid krussaade, kus vaid ühe hetkega on tuhanded inimesed leidnud tee Kristuse juurde. Olen aidanud suurtel hulkadel narkosõltlastel ja alkohoolikutel leida vabanemine Jeesuses. Mu elu on olnud täis mitmeid rikkalikke õnnistusi. Kuid sageli, vaid mõne päeva möödudes peale kõiki neid sündmusi, olen mattunud tohutu meeleheite alla ja tabanud end mõttelt: „Issand, ma pole Su jaoks midagi teinud!“ See on Saatana vaim, kes tuleb oma rõhutuse ja meeleheitega, muutes meid vaid hetkega põrgu vägede märklauaks peale kõiki suuri vaimulikke võite!
See rõhuv, deemonlik vaim surus Taaveti ikka nii maadligi, et ta oli lausa tumm Jumala palge ees. Ta ütles: „Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule, ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud. Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule ja kelle suus ei ole vasturääkimist.“ (Psalmid 38:14-15). Heebreakeelne tähendus sellele viimasele lõigule on: „mees, kel’ pole enam ühtki vastust ega argumente järel.“ Taavet ütles: „Issand, ma olen omadega nii maas, et ei jaksa kätki tõsta Su poole. Ma ei saa palvetada, kuna olen liiga suures segaduses ega tea, mida öelda. Olen täiesti tüma ja tühi. Mul pole midagi öelda.“
Taavet sõnastas Jumala laste hinge universaalse appihüüu, mis kannatab meeleheite all. „Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.“ (Psalmid 38:18). Taavet ütles Jumalale: „Ma ei saa sellega hakkama, Issand. Olen omadega viimse piiri peal ja kohe, kohe kukkumas!“ Me võime rääkida Jumalale kõigist oma läbikukkumise tunnetest. Võime rääkida oma meeleheitest oma patu tõttu ja oma rumalatest vigadest. Kuid me ei tohiks iialgi anda maad mõttele, otsekui Ta oleks meid hüljanud.
Taavet on meie eeskuju sellest, kuidas keset oma meeleheidet siiski hoida alal oma usku. Isegi kõige suuremas madalseisus, ei lasknud Taavet uskmatusel end neelata. Ta hüüdis: „Sest sind, Issand, ma ootan; sina, Issand, mu Jumal, vastad!“ (Psalmid 38:16)
Ma tean täpselt, kuidas Taavet end tundis. Olen juhtinud evangeelseid krussaade, kus vaid ühe hetkega on tuhanded inimesed leidnud tee Kristuse juurde. Olen aidanud suurtel hulkadel narkosõltlastel ja alkohoolikutel leida vabanemine Jeesuses. Mu elu on olnud täis mitmeid rikkalikke õnnistusi. Kuid sageli, vaid mõne päeva möödudes peale kõiki neid sündmusi, olen mattunud tohutu meeleheite alla ja tabanud end mõttelt: „Issand, ma pole Su jaoks midagi teinud!“ See on Saatana vaim, kes tuleb oma rõhutuse ja meeleheitega, muutes meid vaid hetkega põrgu vägede märklauaks peale kõiki suuri vaimulikke võite!
See rõhuv, deemonlik vaim surus Taaveti ikka nii maadligi, et ta oli lausa tumm Jumala palge ees. Ta ütles: „Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule, ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud. Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule ja kelle suus ei ole vasturääkimist.“ (Psalmid 38:14-15). Heebreakeelne tähendus sellele viimasele lõigule on: „mees, kel’ pole enam ühtki vastust ega argumente järel.“ Taavet ütles: „Issand, ma olen omadega nii maas, et ei jaksa kätki tõsta Su poole. Ma ei saa palvetada, kuna olen liiga suures segaduses ega tea, mida öelda. Olen täiesti tüma ja tühi. Mul pole midagi öelda.“
Taavet sõnastas Jumala laste hinge universaalse appihüüu, mis kannatab meeleheite all. „Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.“ (Psalmid 38:18). Taavet ütles Jumalale: „Ma ei saa sellega hakkama, Issand. Olen omadega viimse piiri peal ja kohe, kohe kukkumas!“ Me võime rääkida Jumalale kõigist oma läbikukkumise tunnetest. Võime rääkida oma meeleheitest oma patu tõttu ja oma rumalatest vigadest. Kuid me ei tohiks iialgi anda maad mõttele, otsekui Ta oleks meid hüljanud.
Taavet on meie eeskuju sellest, kuidas keset oma meeleheidet siiski hoida alal oma usku. Isegi kõige suuremas madalseisus, ei lasknud Taavet uskmatusel end neelata. Ta hüüdis: „Sest sind, Issand, ma ootan; sina, Issand, mu Jumal, vastad!“ (Psalmid 38:16)