PILGUHEIT JEESUSE SÜDAMESSE
„Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!”? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!” (Luuka 17:7-8). Meil pole vähimatki probleemi samastada end sulase rolli –ja isanda teenimisega. Meil pole mingit probleemi panna põll ette ja tuua Issandale kogu oma ülistus ja tänu – täispakett oma kiitusest. Meile meeldib „toita“ oma Issandat sel moel! Selles peitub meie suurim rõõm ja rahulolu tunne. Küll aga on meil raskusi selle viimase, Issanda osaga. „Ning pärast söö ja joo sina.“ Seda on meie jaoks liiga palju, et sellest aru saada. Me ei oska istuda lihtsalt maha peale seda, kui oleme Teda teenindanud ning lasta Temal pakkuda meile sama rõõmu, mida ise kogesime, kui Teda teenindasime! Me röövime Issandalt rõõmu teenindada meid samal moel.
Me arvame, et Issand tunneb juba piisavalt rõõmu sellest, mida meie Talle pakume, kuid samas peitub selles kõiges nii palju enamat. Ta reageerib me usule; Ta rõõmustab, kui parandame meelt; Ta räägib meist Isale; Ta tunneb head meelt meie lapsemeelse usu üle. Samas aga olen veendunud, et Tema suurim vajadus on omada üks-ühele suhtlust nendega, kes veel siia maa peale jäänud. Ükski ingel taevas ei suuda täita seda vajadust. Jeesus tahab suhelda nendega, kes otse „lahinguväljal“.
Mille põhjal ma küll arvan, et Kristus tunneb end üksildasena ja omab meeleheitlikku vajadust suhelda meiega? No vaadakem seda päeva, mil’ Ta surnuist üles tõusis. Kaks jüngrit olid teel Jeruusalemmast Emmausse, olles ääretult kurvad oma lahkunud Issanda pärast. Kui Ta aga nende juurde astus, ei tundnud nad Teda ära. Kuigi Ta nii väga tahtis nendega rääkida ja Tal oli nii palju öelda. „Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas…Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.“ (Luuka 24:15, 27).
Nende jüngrite jaoks poleks saanudki olla imelisemat kogemust. Vt.Luuka 24:32 „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis…?” Mõtleme siinkohal alati jüngrite rõõmu peale, aga kuidas on lood Jeesuse rõõmuga? Kujutan ette ülestõusnud Issandat, kelle auliselt palgelt voolavad pisarad ja kelle süda on täis suurt rõõmu. Tema südameigatsus oli täitunud. Näen vaimusilmas ülirõõmsat Jeesust. Ta oli teeninud oma jüngreid. Oma aulisel kujul koges Ta esimest korda kahepoolset suhtlust. Ta valas välja oma igatseva südame ja see sai puudutatud. Nii sai ka Tema vajadus rahuldatud.
Me arvame, et Issand tunneb juba piisavalt rõõmu sellest, mida meie Talle pakume, kuid samas peitub selles kõiges nii palju enamat. Ta reageerib me usule; Ta rõõmustab, kui parandame meelt; Ta räägib meist Isale; Ta tunneb head meelt meie lapsemeelse usu üle. Samas aga olen veendunud, et Tema suurim vajadus on omada üks-ühele suhtlust nendega, kes veel siia maa peale jäänud. Ükski ingel taevas ei suuda täita seda vajadust. Jeesus tahab suhelda nendega, kes otse „lahinguväljal“.
Mille põhjal ma küll arvan, et Kristus tunneb end üksildasena ja omab meeleheitlikku vajadust suhelda meiega? No vaadakem seda päeva, mil’ Ta surnuist üles tõusis. Kaks jüngrit olid teel Jeruusalemmast Emmausse, olles ääretult kurvad oma lahkunud Issanda pärast. Kui Ta aga nende juurde astus, ei tundnud nad Teda ära. Kuigi Ta nii väga tahtis nendega rääkida ja Tal oli nii palju öelda. „Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas…Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.“ (Luuka 24:15, 27).
Nende jüngrite jaoks poleks saanudki olla imelisemat kogemust. Vt.Luuka 24:32 „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis…?” Mõtleme siinkohal alati jüngrite rõõmu peale, aga kuidas on lood Jeesuse rõõmuga? Kujutan ette ülestõusnud Issandat, kelle auliselt palgelt voolavad pisarad ja kelle süda on täis suurt rõõmu. Tema südameigatsus oli täitunud. Näen vaimusilmas ülirõõmsat Jeesust. Ta oli teeninud oma jüngreid. Oma aulisel kujul koges Ta esimest korda kahepoolset suhtlust. Ta valas välja oma igatseva südame ja see sai puudutatud. Nii sai ka Tema vajadus rahuldatud.