TÕELINE NELIPÜHA
Apostlite tegude 11-peatükis võime lugeda ajaloolisest muutusest koguduses, mis tuli esile läbi meie jaoks tundmatute, Jumala Vaimuga täidetud usklike. Nad olid esimesed, kes hea sõnumiga Jeesusest ületasid judaismi barjäärid, viies selle ka paganateni. „Nende hulgas oli ka Küprose ja Küreene mehi, need rääkisid pärast Antiookiasse jõudmist ka kreeklastele, kuulutades neile evangeeliumi Issandast Jeesusest.“ (Ap.11:20). Neil ustavatel, tundmata usklikel, polnud aimugi, kui olulist rolli nad ajaloos mängivad.
Nelipüha pole vaid mingi sündmus, mis toimus 2000 aastat tagasi, vaid elav fenomen, mis leiab aset veel tänapäeva maailmaski. Just praegu on kusagil väikesed pundid inimesi, kes hüüavad Jumala poole ja Tema Vaim langeb nende üle, väestades neid olema Tema tunnistajad päästmata maailmale.
Nelipüha on toimumas just praegu Varanasis, Põhja-Indias asuvas linnas, mida külastasin alles hiljaaegu. Vähem kui 1% selle linna rahvastikust olid kristlased enne, kui üks noor kristlasest naine sinna mõned aastad tagasi jõudis. Ta hakkas ükshaaval juhtima inimesi Jeesuse juurde ja need vastpöördunud hakkasid omakorda teisi Jumala juurde tooma. See noor naine ei hoidnud nelipüha kogemust vaid endale ja nüüd on selles piirkonnas tuhandeid elavaid usklikke, kellel kõigil võimas tunnistus Kristusest. Selle naise sarnaseid on teisigi üle kogu maailma, kes hüüavad Jumala poole, et kanda Püha Vaimu läbi edasi Tema armastust.
Mu isa, David Wilkerson, rääkis mulle tihti, mis teda kõige enam kurvastas, kui ta 50-ndatel Pennsylvanias üht väikest kogudust juhtis. Kuna tegu oli nelipühi kogudusega, toimusid teenistused kindla korra järgi. Õde see ja see mängis orelit ning kogudus laulis mõned traditsioonilised laulud. Seejärel tõusis keegi, kes kõneles keeltes ja kelle järel tõusis kohe keegi teine, kes selle sõnumi tõlgitses. Seejärel oli isa kord jutlustada. Peale seda esitas ta eestpalve kutse ja inimesed tulid altarile, paludes Püha Vaimu langemist. Seejärel mindi koju.
Sel kogudusel polnud mingeid väljapoole ulatuvaid teenistusi; ei mingit teenimist. Ainuüksi mõned inimesed juhatati selle aja jooksul Kristuse juurde, mil’ mu isa seal pastoriks oli. Tegu oli kristlastega, kes otsisid nelipüha kogemust iseendile ega teadnud midagi sellest nelipühast, mis Jumalal neile varuks oli. Mu isa südantlõhestav palve ütles kõik: „Isa, kui see on nelipüha, siis ma ei taha seda. Kui nädalast nädalasse on tegu vaid „õnnista mind“-klubiga, siis ma ei taha omada mingit pistmist sellega.
Tänu oma igatsusele tõelise nelipüha järele, lõpetas isa teleka vaatamise ja pühendas selle aja hoopis palvele. Kogu ülejäänud lugu on juba ajalugu. Aastakümneid hiljem on tema raamatut „Rist ja pussikangelased“ müüdud mitmeid miljoneid ja üle maailma on rajatud 1000 Teen Challenge’i keskust, et päästa kadunud ja katkisi hingi. Kõik need teod kuulutavad Jumala aktiivset väge läbi Püha Vaimu veel tänapäevalgi.
Nelipüha pole vaid mingi sündmus, mis toimus 2000 aastat tagasi, vaid elav fenomen, mis leiab aset veel tänapäeva maailmaski. Just praegu on kusagil väikesed pundid inimesi, kes hüüavad Jumala poole ja Tema Vaim langeb nende üle, väestades neid olema Tema tunnistajad päästmata maailmale.
Nelipüha on toimumas just praegu Varanasis, Põhja-Indias asuvas linnas, mida külastasin alles hiljaaegu. Vähem kui 1% selle linna rahvastikust olid kristlased enne, kui üks noor kristlasest naine sinna mõned aastad tagasi jõudis. Ta hakkas ükshaaval juhtima inimesi Jeesuse juurde ja need vastpöördunud hakkasid omakorda teisi Jumala juurde tooma. See noor naine ei hoidnud nelipüha kogemust vaid endale ja nüüd on selles piirkonnas tuhandeid elavaid usklikke, kellel kõigil võimas tunnistus Kristusest. Selle naise sarnaseid on teisigi üle kogu maailma, kes hüüavad Jumala poole, et kanda Püha Vaimu läbi edasi Tema armastust.
Mu isa, David Wilkerson, rääkis mulle tihti, mis teda kõige enam kurvastas, kui ta 50-ndatel Pennsylvanias üht väikest kogudust juhtis. Kuna tegu oli nelipühi kogudusega, toimusid teenistused kindla korra järgi. Õde see ja see mängis orelit ning kogudus laulis mõned traditsioonilised laulud. Seejärel tõusis keegi, kes kõneles keeltes ja kelle järel tõusis kohe keegi teine, kes selle sõnumi tõlgitses. Seejärel oli isa kord jutlustada. Peale seda esitas ta eestpalve kutse ja inimesed tulid altarile, paludes Püha Vaimu langemist. Seejärel mindi koju.
Sel kogudusel polnud mingeid väljapoole ulatuvaid teenistusi; ei mingit teenimist. Ainuüksi mõned inimesed juhatati selle aja jooksul Kristuse juurde, mil’ mu isa seal pastoriks oli. Tegu oli kristlastega, kes otsisid nelipüha kogemust iseendile ega teadnud midagi sellest nelipühast, mis Jumalal neile varuks oli. Mu isa südantlõhestav palve ütles kõik: „Isa, kui see on nelipüha, siis ma ei taha seda. Kui nädalast nädalasse on tegu vaid „õnnista mind“-klubiga, siis ma ei taha omada mingit pistmist sellega.
Tänu oma igatsusele tõelise nelipüha järele, lõpetas isa teleka vaatamise ja pühendas selle aja hoopis palvele. Kogu ülejäänud lugu on juba ajalugu. Aastakümneid hiljem on tema raamatut „Rist ja pussikangelased“ müüdud mitmeid miljoneid ja üle maailma on rajatud 1000 Teen Challenge’i keskust, et päästa kadunud ja katkisi hingi. Kõik need teod kuulutavad Jumala aktiivset väge läbi Püha Vaimu veel tänapäevalgi.