ANKUR KESK’ TORME
„Mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse.“ (Heebrealastele 6:19). See hinge ankur, millele siin viidatakse, tähendab lootust. See pole mitte selle kurja maailma lootus, milles me elame, vaid lootus, mis tugineb Jumala tõotustele ja mis on mõeldud hoidma, õnnistama ja valitsema neid, kes Tema peale loodavad.Piibellik lootus ei kujuta endast mingit lootusrikast mõtteviisi või positiivset häälestatust. Pigem on see kindel usaldus selle vastu, et Jumala Sõna on kindel ja nii, nagu on meid kandnud minevikus, kannab ka tulevikus.
See lootus on ainsana me ankur keset kõiki neid torme, mis maailma tänapäeval tabavad. Heebrea kirja autor manitseb meid: „Et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.“ (Heebrealastele 6:12). Jumal andis oma „tõotuse pärijaile“ vande – kõigile, kes on Kristuses. Ta andis selle vande selleks, et lõpetada igasugused jõupingutused ja kahtlused, et me „saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest.“ (Heebrealastele 6:18).
Meie lootus peitub järgnevas: Jumal on andnud oma vande pidada oma tõotusi ja see on võimatu, et Ta valetaks! Ta pidas oma sõna Aabrahami ees ja teeb seda ka teie ees, kui vaid usaldate Teda. Sest me vajame tohutut knnitust neil keerulistel aegadel. Ja kui kõik on öeldud ja tehtud – kui kõik lootuse teemalised jutlused peetud – taandub kogu see lugu vaid ühe asjani: kas me oleme valmis andma kõik Jumalale üle? Hingama Tema Sõnas ja püsima vankumatuna Tema armastuses, olles enam kui kindlad, et Ta tõotused me suhtes saavad täidetud?
„Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Heebrelastele 10:35-36).
See lootus on ainsana me ankur keset kõiki neid torme, mis maailma tänapäeval tabavad. Heebrea kirja autor manitseb meid: „Et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.“ (Heebrealastele 6:12). Jumal andis oma „tõotuse pärijaile“ vande – kõigile, kes on Kristuses. Ta andis selle vande selleks, et lõpetada igasugused jõupingutused ja kahtlused, et me „saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest.“ (Heebrealastele 6:18).
Meie lootus peitub järgnevas: Jumal on andnud oma vande pidada oma tõotusi ja see on võimatu, et Ta valetaks! Ta pidas oma sõna Aabrahami ees ja teeb seda ka teie ees, kui vaid usaldate Teda. Sest me vajame tohutut knnitust neil keerulistel aegadel. Ja kui kõik on öeldud ja tehtud – kui kõik lootuse teemalised jutlused peetud – taandub kogu see lugu vaid ühe asjani: kas me oleme valmis andma kõik Jumalale üle? Hingama Tema Sõnas ja püsima vankumatuna Tema armastuses, olles enam kui kindlad, et Ta tõotused me suhtes saavad täidetud?
„Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Heebrelastele 10:35-36).