PÜHA MEELEHEIDE by Carter Conlon
Sina ja mina elame ajal, mida ma nimetaks „püha meeleheite tunniks“.
Meie ühiskond käib väga kiirelt alla. Hirmuäratavaid kuritegusid sooritatakse nii sagedasti, et oleme juba tülpinud neist. Kõik, mis ebanormaalne, on muutumas normaalseks; kõik, mis kuri, on muutumas heaks. Ringi vaadates võid ehk mõelda: „Kuidas küll sobituda sellesse aega? Mida saaks Jumal mu elu kaudu teha? Ja kui Ta tahabki midagi mu elu kaudu teha, siis miks kõik need palved, mida olen palunud Tema Sõna kohaselt, pole ikka veel oma vastust leidnud?“
Selleks, et vastata osadelegi neist küsimustest, vaadakem üheskoos ühte teist aega ajaloos, mil’ meeleheide samuti üht rahvast tabas. Esimese Saamueli raamat räägib ajast, kus puudus selge sõna või nägemus. Preesterkond, mis pidi esindama Jumalat, oli tegelikult väga kompromissi aldis (vt 1 Saamueli 2:22-24, 3:1). Jumala loomus, eesmärgid ja mõtted olid rahva eest varjul, jättes neid vastusteta nende südameis olevatele küsimustele nagu: „Mis me ühiskonnas toimub? Kuhu oleme teel?“
See olukord on vägagi sarnane tänaselegi päevale, kus tundub, et Jumala ligiolu – Tema vägi ja varustatus, mida oleme kogenud läbi ajaloo – on korraga kadunud. Tundub, et hoopis Jumala vaenlastel on suurem õigus, dikteerides meile, millal võime palvetada, mida võime õpetada oma lastele ja mis on õige või vale. Kõige selle tulemusena on inimeste südameis tõusmas üks meeletu appihüüd.
Psalmid 107 räägib neist püha meeleheite aegadest, mis ilmnesid läbi ajaloo. Psalmist kirjeldab inimesi, kes olid hajevil, näljased, minestamas ja keda peeti vangis. See oli aeg, mis tähistas Jumala tõdedega rumalalt ümber käimist. Kuid just neil samadel meeleheite hetkedel hakkab rahvas hüüdma Jumala poole, nii nagu see tundub olevat meiegi päevil. Selle põlvkonna keskelt on tõusmas üks appihüüd – hüüd, mis pole ehk kuuldav palja kõrvaga, kuid Jumala poolt siiski. Otsekui ajal, mil’ Ta tuli Moosese juurde ja ütles: „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust…ja olen alla tulnud neid…päästma.“ (2 Moosese 3:7-8). Ehk teisi sõnu – olen kuulnud nende lootusetut ägamist. Nõnda samuti kuuleb Jumal tänaselgi päeval kõigi nende nuttu, kelle unistused on purunenud; kõiki vanemaid, kelle lapsed on läinud valet teed ja kõiki neid, kes küsivad: „Mis küll meiega juhtus?“
„Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust…seetõttu ma tean nende valu.“ (2 Moosese 3:7).
__________Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.
Meie ühiskond käib väga kiirelt alla. Hirmuäratavaid kuritegusid sooritatakse nii sagedasti, et oleme juba tülpinud neist. Kõik, mis ebanormaalne, on muutumas normaalseks; kõik, mis kuri, on muutumas heaks. Ringi vaadates võid ehk mõelda: „Kuidas küll sobituda sellesse aega? Mida saaks Jumal mu elu kaudu teha? Ja kui Ta tahabki midagi mu elu kaudu teha, siis miks kõik need palved, mida olen palunud Tema Sõna kohaselt, pole ikka veel oma vastust leidnud?“
Selleks, et vastata osadelegi neist küsimustest, vaadakem üheskoos ühte teist aega ajaloos, mil’ meeleheide samuti üht rahvast tabas. Esimese Saamueli raamat räägib ajast, kus puudus selge sõna või nägemus. Preesterkond, mis pidi esindama Jumalat, oli tegelikult väga kompromissi aldis (vt 1 Saamueli 2:22-24, 3:1). Jumala loomus, eesmärgid ja mõtted olid rahva eest varjul, jättes neid vastusteta nende südameis olevatele küsimustele nagu: „Mis me ühiskonnas toimub? Kuhu oleme teel?“
See olukord on vägagi sarnane tänaselegi päevale, kus tundub, et Jumala ligiolu – Tema vägi ja varustatus, mida oleme kogenud läbi ajaloo – on korraga kadunud. Tundub, et hoopis Jumala vaenlastel on suurem õigus, dikteerides meile, millal võime palvetada, mida võime õpetada oma lastele ja mis on õige või vale. Kõige selle tulemusena on inimeste südameis tõusmas üks meeletu appihüüd.
Psalmid 107 räägib neist püha meeleheite aegadest, mis ilmnesid läbi ajaloo. Psalmist kirjeldab inimesi, kes olid hajevil, näljased, minestamas ja keda peeti vangis. See oli aeg, mis tähistas Jumala tõdedega rumalalt ümber käimist. Kuid just neil samadel meeleheite hetkedel hakkab rahvas hüüdma Jumala poole, nii nagu see tundub olevat meiegi päevil. Selle põlvkonna keskelt on tõusmas üks appihüüd – hüüd, mis pole ehk kuuldav palja kõrvaga, kuid Jumala poolt siiski. Otsekui ajal, mil’ Ta tuli Moosese juurde ja ütles: „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust…ja olen alla tulnud neid…päästma.“ (2 Moosese 3:7-8). Ehk teisi sõnu – olen kuulnud nende lootusetut ägamist. Nõnda samuti kuuleb Jumal tänaselgi päeval kõigi nende nuttu, kelle unistused on purunenud; kõiki vanemaid, kelle lapsed on läinud valet teed ja kõiki neid, kes küsivad: „Mis küll meiega juhtus?“
„Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust…seetõttu ma tean nende valu.“ (2 Moosese 3:7).
__________Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.