ISA SUUDLUS
Üks suur õnnistus saab meile osaks, kui meid asetatakse istuma taevastesse paikadesse. Aga milles see õnnistus seisneb? Eesõiguses, et meid on vastuvõetud; aktsepteeritud: „Meid ette ära määrates lapseõiguse osalisiks Jeesuse Kristuse kaudu…“ (Efeslastele 1:5). See etteäramääratus tähendab ka kõrget soosingut. Ehk siis Paulus ütleb: „Jumal on meid väga kõrgelt soosinud. Oleme väga erilised Ta jaoks, sest omame lapseõigust Jeesuse kaudu.“
Kuna Jumal aktsepteeris Kristuse ohvrit, näeb Ta vaid ühte ainust isikut – Kristust – ja ühes Temaga kõiki neid, kes Temaga usu läbi ühte liidetud. Meie lihalik kest on Jumala silmis surnud. Aga kuidas? Jeesus kandis meie vana loomuse ristile, tehes sellega seal 1:0, mistõttu kui Jumal me peale nüüd vaatab, näeb Ta ainult Kristust. Seetõttu peame meiegi õppima end nägema nii nagu Jumal meid näeb. Mis omakorda tähendab seda, et me ei tohiks keskenduda ainuüksi oma pattudele ja nõrkustele, aga ka võidule, mille Kristus saavutas meile ristil.
Tähendamissõna kadunud pojast (Luuka 15:11-31) loob meile võrratu pildi aktseptist, millest meiegi osa saame, kui meile on antud taevane positsioon Kristuses. Te ju teate, kuidas see lugu oli: noor mees võttis oma osa isa pärandusest välja ja kulutas selle kõik patuelule. Olles lõpuks omadega täitsa pankrotis – nii moraalselt, emotsionaalselt kui füüsiliselt – mõtles ta taas oma isa peale, aga oli samas enam kui veendunud, et oli kaotanud igasuguse soosingu ta silmis. Piibel ütleb meile, et see noor mees oli täis suurt kurvastust oma patu pärast ning hüüdis: „Olen väärtusetu. Olen teinud pattu taeva vastu!“ Kuid samas ütles ka: „Ma tõusen ja lähen oma isa juurde.“ (s.18). Seda tehes rakendas ta õnnistuse ligipääsu. Mõistad sa? Kadunud poeg oli pöördunud oma patust ja tagasi selle avatud ukse juurde, mida isa oli talle tõotanud. Ta elas meeleparanduses ja omandas seeläbi õiguse uuele ligipääsule.
Mis sellest kadunud pojast siis sai? „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20). Milline imeline vaatepilt. Patune poeg sai andeks, kogedes isa vastuvõttu ja armastust. Ei mingit viha ega hukkamõistu. Võttes vastu oma isa suudluse, ta teadis, et on vastuvõetud.
Kuna Jumal aktsepteeris Kristuse ohvrit, näeb Ta vaid ühte ainust isikut – Kristust – ja ühes Temaga kõiki neid, kes Temaga usu läbi ühte liidetud. Meie lihalik kest on Jumala silmis surnud. Aga kuidas? Jeesus kandis meie vana loomuse ristile, tehes sellega seal 1:0, mistõttu kui Jumal me peale nüüd vaatab, näeb Ta ainult Kristust. Seetõttu peame meiegi õppima end nägema nii nagu Jumal meid näeb. Mis omakorda tähendab seda, et me ei tohiks keskenduda ainuüksi oma pattudele ja nõrkustele, aga ka võidule, mille Kristus saavutas meile ristil.
Tähendamissõna kadunud pojast (Luuka 15:11-31) loob meile võrratu pildi aktseptist, millest meiegi osa saame, kui meile on antud taevane positsioon Kristuses. Te ju teate, kuidas see lugu oli: noor mees võttis oma osa isa pärandusest välja ja kulutas selle kõik patuelule. Olles lõpuks omadega täitsa pankrotis – nii moraalselt, emotsionaalselt kui füüsiliselt – mõtles ta taas oma isa peale, aga oli samas enam kui veendunud, et oli kaotanud igasuguse soosingu ta silmis. Piibel ütleb meile, et see noor mees oli täis suurt kurvastust oma patu pärast ning hüüdis: „Olen väärtusetu. Olen teinud pattu taeva vastu!“ Kuid samas ütles ka: „Ma tõusen ja lähen oma isa juurde.“ (s.18). Seda tehes rakendas ta õnnistuse ligipääsu. Mõistad sa? Kadunud poeg oli pöördunud oma patust ja tagasi selle avatud ukse juurde, mida isa oli talle tõotanud. Ta elas meeleparanduses ja omandas seeläbi õiguse uuele ligipääsule.
Mis sellest kadunud pojast siis sai? „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20). Milline imeline vaatepilt. Patune poeg sai andeks, kogedes isa vastuvõttu ja armastust. Ei mingit viha ega hukkamõistu. Võttes vastu oma isa suudluse, ta teadis, et on vastuvõetud.