KATE PEAB SAAMA EEMALDATUD
Paulus kirjeldab ühte muutust, mis peab aset leidma enne, kui ükski teine muutus saaks toimuda: „Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. Kuid nende mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära.“ (2 Korintlastele 3:12-16).
Paulus räägib selles lõigus peamiselt juutide pimestatusest Jeesuse kui Messia suhtes. Samas aga esitleb ka ühte printsiipi, mis puudutab kõiki – olgu siis juute või paganaid. Ta räägib pimestatusest Piibli tõe suhtes. Pane tähele salmi 14: „Kuid nende mõtteviis on paadunud“ ehk ka pimedusega löödud. Siinkohal on oluline mõista, et inimesed, kellele Paulus kirjutas, olid väga siirad. Nad uurisid ustavalt Moosese raamatuid, käsuseadust, prohvetite kirju ja Taaveti psalme. Nad austasid kõrgelt Jumala Sõna, õpetades selle põhjal ja tsiteerides seda igal sammul. Kuid ometigi lasus nende silme ees kate.
Me arvame, et vaimne kate katab vaid juutide, moslemite ja teiste silmi, pimestades neid tõe osas, mis puudutab Jeesust. Samas aga on paljude kristlastegi silme ees üks kate. Nad loevad Jumala otseste hoiatuste kohta Piiblis ja kuulevad võimsaid jutlusi, kuid ometigi ei avalda see neile mingit mõju. Hoopis vastupidi – nad jätkavad nende samade asjade tegemist, millest Jumal kutsub neid lahti ütlema. Paulus ütleb, et enne kui me pimedus saab kõrvaldatud, peame me pöörduma Issanda poole. „Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära.“ (2 Korintlastele 3:16). Kreekakeelne sõna „pöörduma“ tähendab „suuna muutmist“. Ehk teisisõnu ütleb Paulus: „Sa pead tunnistama, et suund, mille oled võtnud, on viinud sind täieliku tühjuse, hävingu ja meeleheiteni.“
Kui sinu elu on sattunud mingisse keerisesse – kui miskit on ikka väga viltu ja asjad lähevad täiega metsa – siis tea, et pead muutma oma kurssi. Võid ju endamisi mõelda, et: „Hoopis mu mees on see, kes on omadega metsas, mistõttu tema peab muutuma!“ või „“Kui mu naine ei muutu, ootab teda ees täielik häving!“ või „Mu ülemus ei tea ikka midagi. Miski peab temas muutuma!“ Me oleme nii aldid nägema teiste vigu ja möödalaskmisi, aga samas nii pimedad omaenda vajaduse suhtes muutuda. Seetõttu peame tunnistama Jumalale: „Asi on minus, Issand. Mina olen see, kes peab muutuma, mistõttu näita mulle palun, kus olen eksinud.“
Paulus räägib selles lõigus peamiselt juutide pimestatusest Jeesuse kui Messia suhtes. Samas aga esitleb ka ühte printsiipi, mis puudutab kõiki – olgu siis juute või paganaid. Ta räägib pimestatusest Piibli tõe suhtes. Pane tähele salmi 14: „Kuid nende mõtteviis on paadunud“ ehk ka pimedusega löödud. Siinkohal on oluline mõista, et inimesed, kellele Paulus kirjutas, olid väga siirad. Nad uurisid ustavalt Moosese raamatuid, käsuseadust, prohvetite kirju ja Taaveti psalme. Nad austasid kõrgelt Jumala Sõna, õpetades selle põhjal ja tsiteerides seda igal sammul. Kuid ometigi lasus nende silme ees kate.
Me arvame, et vaimne kate katab vaid juutide, moslemite ja teiste silmi, pimestades neid tõe osas, mis puudutab Jeesust. Samas aga on paljude kristlastegi silme ees üks kate. Nad loevad Jumala otseste hoiatuste kohta Piiblis ja kuulevad võimsaid jutlusi, kuid ometigi ei avalda see neile mingit mõju. Hoopis vastupidi – nad jätkavad nende samade asjade tegemist, millest Jumal kutsub neid lahti ütlema. Paulus ütleb, et enne kui me pimedus saab kõrvaldatud, peame me pöörduma Issanda poole. „Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära.“ (2 Korintlastele 3:16). Kreekakeelne sõna „pöörduma“ tähendab „suuna muutmist“. Ehk teisisõnu ütleb Paulus: „Sa pead tunnistama, et suund, mille oled võtnud, on viinud sind täieliku tühjuse, hävingu ja meeleheiteni.“
Kui sinu elu on sattunud mingisse keerisesse – kui miskit on ikka väga viltu ja asjad lähevad täiega metsa – siis tea, et pead muutma oma kurssi. Võid ju endamisi mõelda, et: „Hoopis mu mees on see, kes on omadega metsas, mistõttu tema peab muutuma!“ või „“Kui mu naine ei muutu, ootab teda ees täielik häving!“ või „Mu ülemus ei tea ikka midagi. Miski peab temas muutuma!“ Me oleme nii aldid nägema teiste vigu ja möödalaskmisi, aga samas nii pimedad omaenda vajaduse suhtes muutuda. Seetõttu peame tunnistama Jumalale: „Asi on minus, Issand. Mina olen see, kes peab muutuma, mistõttu näita mulle palun, kus olen eksinud.“