JUMAL JÄÄB TE KÕRVALE
„Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.“ (Apostlite teod 16:25-26). Kui vangivalvur seda kõike nägi, mis oli toimunud, langes ta Pauluse ja Siilase ette värisedes maha ja küsis: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?” (Apostlite teod 16:30).
Kõik tolle linna ametnikud ja religioossed juhid heitsid õhtul magama teadmisega: „Hakkama saime! See oli viimane kord, kui neist hulkuritest segadusetekitajatest midagi kuulsime. Me ikka tegime neile täiega ära!“ Aga milline möll see neid alles järgmine päev ees ootas! Kujutan vaid ette, kuidas sõdurid käisid ja prõmmisid nii linnapea, linnaametnike kui religioossete juhtide uste taga, öeldes neile: „Ruttu! Tulge ruttu linnakokku, sest meil on suur probleem!“ Suures šokiseisus ei osanud nad eeldavasti muud küsida, kui et: „Mida? Maavärin? Vanglauksed lõid valla ja vangide ahelad purunesid, aga nad ei üritanud isegi põgeneda? Ja vangivalvur astus nende usku?“
Linnajuhid olid täiega hirmul, kuna Rooma kodanike peksmist peeti kuriteoks. (Nii Paulus kui Siilas olid mõlemad roomlased). „Mis mõttes nad ei lahku me vanglast? Mida nad nõuavad? Et me läheks sinna, vabandaks nende ees ja eskordiks nad ise vanglast välja?“ Kuid nad „tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja palusid linnast lahkuda.“ (Apostlite teod 16:39).
Mulle see meeldib! Siin need apostlid olid – mitte uhkeldades oma vaimuliku meelevallaga, aga olles lihtsalt kui Kuningas Jeesuse saadikud. Olles näinud, kuidas Kristuse väe üle nalja heideti, tahtsid Paulus ja Siilas näidata oma väiksele palvegrupile, kuidas Jumal ilmutab oma väge nende kaudu, kes tõusevad põrguvägede vastu. Nad läksid otsemaid Lüüdia kotta ja milline koosolek neil seal oli! Kujutan ette, kuidas Paulus ütles oma kodugrupile: „Saatan võib küll märatseda ja möllata ja lasta käiku oma hirmuäratavad väed, kuid lõplik vägi on siiski Jumala käes! Ja kui teie võtate kindla seisukoha, jääb ka Jumal teie kõrvale!“
Kõik tolle linna ametnikud ja religioossed juhid heitsid õhtul magama teadmisega: „Hakkama saime! See oli viimane kord, kui neist hulkuritest segadusetekitajatest midagi kuulsime. Me ikka tegime neile täiega ära!“ Aga milline möll see neid alles järgmine päev ees ootas! Kujutan vaid ette, kuidas sõdurid käisid ja prõmmisid nii linnapea, linnaametnike kui religioossete juhtide uste taga, öeldes neile: „Ruttu! Tulge ruttu linnakokku, sest meil on suur probleem!“ Suures šokiseisus ei osanud nad eeldavasti muud küsida, kui et: „Mida? Maavärin? Vanglauksed lõid valla ja vangide ahelad purunesid, aga nad ei üritanud isegi põgeneda? Ja vangivalvur astus nende usku?“
Linnajuhid olid täiega hirmul, kuna Rooma kodanike peksmist peeti kuriteoks. (Nii Paulus kui Siilas olid mõlemad roomlased). „Mis mõttes nad ei lahku me vanglast? Mida nad nõuavad? Et me läheks sinna, vabandaks nende ees ja eskordiks nad ise vanglast välja?“ Kuid nad „tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja palusid linnast lahkuda.“ (Apostlite teod 16:39).
Mulle see meeldib! Siin need apostlid olid – mitte uhkeldades oma vaimuliku meelevallaga, aga olles lihtsalt kui Kuningas Jeesuse saadikud. Olles näinud, kuidas Kristuse väe üle nalja heideti, tahtsid Paulus ja Siilas näidata oma väiksele palvegrupile, kuidas Jumal ilmutab oma väge nende kaudu, kes tõusevad põrguvägede vastu. Nad läksid otsemaid Lüüdia kotta ja milline koosolek neil seal oli! Kujutan ette, kuidas Paulus ütles oma kodugrupile: „Saatan võib küll märatseda ja möllata ja lasta käiku oma hirmuäratavad väed, kuid lõplik vägi on siiski Jumala käes! Ja kui teie võtate kindla seisukoha, jääb ka Jumal teie kõrvale!“