VAIM SEAB ÜHE STANDARDI
Need, kes ei palu ega sea end valmis, ei jää ka kohtumõistmise päeval püsima. Deemonlikud hordid lihtsalt murravad nad maha! Ilmutuse raamatus 6:17 esitatakse järgmine küsimus: „Sest nende suur vihapäev on tulnud, kes suudab jääda seisma?“ Iga Jumala laps, kes sulgeb end oma palvekambrisse koos oma Issandaga neil rasketel aegadel, jääb püsima. „Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud.“ (Efeslastele 6:13). „Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama.“ (Juuda 24)
Elus võib tulla ette aegu, kus koged äkilisi rünnakuid. Ühel hetkel oled keset suurimat valgust, Jumala eest rõõmustades ja Teda kiites, kui korraga järgmisel hetkel oled täiesti ootamatult rajalt maas. See võib olla tingitud sinu äkilisest loomust, mida Saatan proovile paneb, sind provotseerides. See võib olla tingitud ootamatust hirmust, mis otsekui veevoog sind enda alla matab. See võib olla haigus, mis sind niidab ja su jõust tühjaks tõmbab. See võib olla mõni vana himu, mille arvasid juba ammu võidetud olevat; sa isegi ei otsinud seda ja korraga see oli seal! Või see võib olla kurb meeleolu ja masenduse tunne. Sul pole aimugi, mis seda põhjustab, aga korraga oled täiega selle alla mattunud.
Kõigil neil juhtudel võime öelda ühes Taavetiga: „Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat. Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse. Kui minu vaim nõrkeb mu sees, siis sina tunned mu teerada. Teele, mida ma käin, on minu jaoks peidetud püünised. Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks. Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest. Ma kisendan sinu poole, Issand! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal! Pane tähele mu halisemist, sest ma olen väga nõder! Vabasta mind mu tagaajajate käest, sest nad on minust tugevamad! Vii välja mu hing vangist tänama sinu nime! Õiged käivad mu ümber, kui sina mulle head teed.“ (Psalmid 142).
Elus võib tulla ette aegu, kus koged äkilisi rünnakuid. Ühel hetkel oled keset suurimat valgust, Jumala eest rõõmustades ja Teda kiites, kui korraga järgmisel hetkel oled täiesti ootamatult rajalt maas. See võib olla tingitud sinu äkilisest loomust, mida Saatan proovile paneb, sind provotseerides. See võib olla tingitud ootamatust hirmust, mis otsekui veevoog sind enda alla matab. See võib olla haigus, mis sind niidab ja su jõust tühjaks tõmbab. See võib olla mõni vana himu, mille arvasid juba ammu võidetud olevat; sa isegi ei otsinud seda ja korraga see oli seal! Või see võib olla kurb meeleolu ja masenduse tunne. Sul pole aimugi, mis seda põhjustab, aga korraga oled täiega selle alla mattunud.
Kõigil neil juhtudel võime öelda ühes Taavetiga: „Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat. Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse. Kui minu vaim nõrkeb mu sees, siis sina tunned mu teerada. Teele, mida ma käin, on minu jaoks peidetud püünised. Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks. Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest. Ma kisendan sinu poole, Issand! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal! Pane tähele mu halisemist, sest ma olen väga nõder! Vabasta mind mu tagaajajate käest, sest nad on minust tugevamad! Vii välja mu hing vangist tänama sinu nime! Õiged käivad mu ümber, kui sina mulle head teed.“ (Psalmid 142).