VÄGEV PALVE SUUDAB PALJU
On palju kristlasi, kes paluvad haruharva, kuna neid on õpetatud „võtma kõike usus vastu“. Me kuulutame usku ka oma Times Square’i koguduses, kuid samas palvet mitte välja jättes. Me õpetame nii sõnakuulelikkuse, meeleparanduse, Jumala Sõna, usu kui ka palve kohta! Paljud ütlevad: „Milleks üldse paluda? Milleks anuda Jumalat mingi asja osas, mida Ta on nagunii juba tõotanud? Kui Ta nagunii juba teab, mida me vajame, enne kui me paludagi jõuame, siis milleks üldse enam paluda?“ Mõned õpetavad isegi lausa nii, et: „Kui palud midagi, mida Ta on sulle juba tõotanud, on tegu uskmatusega. Lihtsalt kuuluta see tõotus enese omaks ja võta siis vabalt; pole mingit mõtet selle pärast enam paluda.“
Aabraham kandis enesega kindlalt tõotust saada paljude rahvaste isaks. Jumal oli juba selle tõotuse andnud: „Sest kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule…Ja ma teen su soo maapõrmu sarnaseks…“ (1 Moosese 13:15-16). Jumal oli tõotanud õnnistada neid, kes õnnistavad Aabrahami ja neada neid, kes teda neavad. Aabrahamil oli nii palju usku, et Jumal arvas selle talle õiguseks. „Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.“ (1 Moosese 15:6). Siin on üks jumalamees, kes on täis usku ja kindel oma Jumala tõotustes. Ometigi jooksis ta ikka ja jälle altarile palvetama (vt 1Mo 12:8 ja 13:4). Ehk siis sellest on näha, et ei tema usk ega ka Jumala tõotused ei asendanud palvet.
Ka Mooses pidas oma lähedast suhet Jumalaga kallimaks kui ükskõik, millist õnnistust. Mõtle, kuidas ta seisis mäe tipus, kus Aaron ja Uur aitasid ta käsi Jumala poole üleval hoida. Jumal oli juba tõotanud, et amalekid saavad lüüa ja Iisrael saab võidu. Ja ometigi läks Mooses mäe otsas, et ülestõstetud kätega hüüda Jumala poole. „Siis Mooses ehitas altari ning pani sellele nimeks „Minu lipp Issand”. (2 Moosese 17:15)
Võrreldes algaja kogudusega, oleme me palve osas ikka täielikud ateistid. Paljud näevad isiklikku palveelu kui rasket tööd ja igavat tegevust, mistõttu palutakse vaid vahetevahel. Kuid kujutad sa ette mõnda abielupaari, meest ja naist, kes elavad ühe katuse all, kuid vaevu suhtlevad omavahel? Samas välja minnes kuulutavad kõigile, et nad on kangesti lähedased. Kuid see on just see, kuidas mõned me kallisse Issandasse suhtuvad! Palve, salajases palvekambris palutud palve, on võimsaim relv, mille Jumal oma rahvale on andnud. Ometi ignoreeritakse ja põlatakse seda täiega, kasutades seda vaid õige harva. Kuid Jumal tahab nii väga näidata, et me palveis peitub vägi. Seetõttu annab Ta meile selle aulise meeldetuletuse: „Õige inimese vägev palve suudab palju.“ (Jaakobuse 5:16).
Aabraham kandis enesega kindlalt tõotust saada paljude rahvaste isaks. Jumal oli juba selle tõotuse andnud: „Sest kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule…Ja ma teen su soo maapõrmu sarnaseks…“ (1 Moosese 13:15-16). Jumal oli tõotanud õnnistada neid, kes õnnistavad Aabrahami ja neada neid, kes teda neavad. Aabrahamil oli nii palju usku, et Jumal arvas selle talle õiguseks. „Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.“ (1 Moosese 15:6). Siin on üks jumalamees, kes on täis usku ja kindel oma Jumala tõotustes. Ometigi jooksis ta ikka ja jälle altarile palvetama (vt 1Mo 12:8 ja 13:4). Ehk siis sellest on näha, et ei tema usk ega ka Jumala tõotused ei asendanud palvet.
Ka Mooses pidas oma lähedast suhet Jumalaga kallimaks kui ükskõik, millist õnnistust. Mõtle, kuidas ta seisis mäe tipus, kus Aaron ja Uur aitasid ta käsi Jumala poole üleval hoida. Jumal oli juba tõotanud, et amalekid saavad lüüa ja Iisrael saab võidu. Ja ometigi läks Mooses mäe otsas, et ülestõstetud kätega hüüda Jumala poole. „Siis Mooses ehitas altari ning pani sellele nimeks „Minu lipp Issand”. (2 Moosese 17:15)
Võrreldes algaja kogudusega, oleme me palve osas ikka täielikud ateistid. Paljud näevad isiklikku palveelu kui rasket tööd ja igavat tegevust, mistõttu palutakse vaid vahetevahel. Kuid kujutad sa ette mõnda abielupaari, meest ja naist, kes elavad ühe katuse all, kuid vaevu suhtlevad omavahel? Samas välja minnes kuulutavad kõigile, et nad on kangesti lähedased. Kuid see on just see, kuidas mõned me kallisse Issandasse suhtuvad! Palve, salajases palvekambris palutud palve, on võimsaim relv, mille Jumal oma rahvale on andnud. Ometi ignoreeritakse ja põlatakse seda täiega, kasutades seda vaid õige harva. Kuid Jumal tahab nii väga näidata, et me palveis peitub vägi. Seetõttu annab Ta meile selle aulise meeldetuletuse: „Õige inimese vägev palve suudab palju.“ (Jaakobuse 5:16).