SÜDAMEGA ASJA JUURES
Palve ja alandlikkus, ühes patu vihkamisega, toovad kaasa „südamega asja juures“ olemise. „Aga me ehitasime müüri ja kogu müür sai valmis pooles kõrguses. Ja rahvas oli südamega töö juures.“ (Nehemja 3:38). Tõelised pühaduse ärkamised toovad alati kaasa töötegijaid. Raamatud, seminarid ja loengud ei tee seda, kuid ärkamised teevad!
Kui Jumal teeb midagi ehedat oma rahva seas, hakkab Saatan sellele kohe vastu tegutsema. „Aga kui Sanballat ja Toobija, araablased, ammonlased ja asdodlased kuulsid, et Jeruusalemma müüride parandamine edenes, et mahakistud kohad hakkasid kinni saama, siis nad vihastusid väga. Ja nad kõik pidasid üheskoos vandenõu, et tulla Jeruusalemma vastu sõdima ja temale tüli tegema.“ (Nehemja 4:1-2). Vaenlane sai väga vihaseks ja hakkas sepitsema salaplaani, kuidas neid rünnata ja nende tegevust takistada. Tema taktika oli sulanduda vaikselt seltskonda ja siis rünnata. „Meie vaenlased aga mõtlesid: „Enne kui nad märkavad ja näevad, tuleme meie nende sekka ja tapame nad ning lõpetame töö.”“ (salm 5). Nad plaanisid teesklejate näol viia rahva sekka oma varjatud armee. Vaenlane ei plaaninudki ootamatut, avalikku rünnakut, vaid ütles: „Ma lihtsalt imbun nende sekka!“ Nende taktikaks oli seesmine sabotaaž! Vaenlane ütles: „Nad ei saa arugi, mida me teeme!“
Saatana strateegia pole muutunud. Ta saadab tänapäevalgi oma „valguse ingleid“ erinevate koosolekutele ja koosviibimistele oma õpetusliku sabotaaži ja peibutustega. Kuidas neid siis kindlaks teha? Milles peitub me kaitse? „Aga me palusime oma Jumalat ja panime nende vastu vahimehi päeval ja öösel, et nende eest kaitset leida.“ (Nehemja 4:3). Kogu loo võti peitub tõsises patu vihkamises, tõelises murtuses, pidevas palves ja valvel olekus. Ühtlasi ka selles, et oleme pidevalt Jumala Sõnast läbi imbunud.
Armsad, laske Pühal Vaimul oma südamed sügavalt ja põhjalikult läbi katsuda, et te neil lõpuaegadel võiks laitmatutena elada ja käia oma Issanda ees.
Kui Jumal teeb midagi ehedat oma rahva seas, hakkab Saatan sellele kohe vastu tegutsema. „Aga kui Sanballat ja Toobija, araablased, ammonlased ja asdodlased kuulsid, et Jeruusalemma müüride parandamine edenes, et mahakistud kohad hakkasid kinni saama, siis nad vihastusid väga. Ja nad kõik pidasid üheskoos vandenõu, et tulla Jeruusalemma vastu sõdima ja temale tüli tegema.“ (Nehemja 4:1-2). Vaenlane sai väga vihaseks ja hakkas sepitsema salaplaani, kuidas neid rünnata ja nende tegevust takistada. Tema taktika oli sulanduda vaikselt seltskonda ja siis rünnata. „Meie vaenlased aga mõtlesid: „Enne kui nad märkavad ja näevad, tuleme meie nende sekka ja tapame nad ning lõpetame töö.”“ (salm 5). Nad plaanisid teesklejate näol viia rahva sekka oma varjatud armee. Vaenlane ei plaaninudki ootamatut, avalikku rünnakut, vaid ütles: „Ma lihtsalt imbun nende sekka!“ Nende taktikaks oli seesmine sabotaaž! Vaenlane ütles: „Nad ei saa arugi, mida me teeme!“
Saatana strateegia pole muutunud. Ta saadab tänapäevalgi oma „valguse ingleid“ erinevate koosolekutele ja koosviibimistele oma õpetusliku sabotaaži ja peibutustega. Kuidas neid siis kindlaks teha? Milles peitub me kaitse? „Aga me palusime oma Jumalat ja panime nende vastu vahimehi päeval ja öösel, et nende eest kaitset leida.“ (Nehemja 4:3). Kogu loo võti peitub tõsises patu vihkamises, tõelises murtuses, pidevas palves ja valvel olekus. Ühtlasi ka selles, et oleme pidevalt Jumala Sõnast läbi imbunud.
Armsad, laske Pühal Vaimul oma südamed sügavalt ja põhjalikult läbi katsuda, et te neil lõpuaegadel võiks laitmatutena elada ja käia oma Issanda ees.