USALDAV SÜDA
Jumal on mulle hiljaaegu näidanud teatud asju Tema usaldamise kohta, mida ma eales varem pole näinud! Psalmist kirjutas: „Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad; nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.“ (Psalmid 22:4-5). Taavet tunnistas ikka ja jälle: „Mu Jumal, sinu peale ma loodan!“ (Psalmid 25:2).
Heebreakeelne juur sõnale „usaldus“ viitab „enese üle kaljuserva heitmisele“. See tähendab olla otsekui laps, kes kui kuuleb oma isa hõikamas: „Hüppa!“, kuuletub usaldavalt sellele hüüdele ja heidab end üle ääre, otse oma isa käte vahele. See on muidugi üks usaldamise viise ja osad teist just ongi taolises kohas. Sa vaarud seal kalju serval ja sul polegi muud varianti, kui vaid heita end Jeesuse käte vahele! Teised jälle on vandunud olukorrale alla, mis tegelikkuses ei tähenda midagi muud, kui hävingut. Nad ise nimetavad seda küll ka usaldamiseks, kuid tegelikult pole tegu mitte usaldamise, vaid tuimusega. Usaldus on nii palju enamat, kui vaid olukorraga passiivne kaasaminek! Usaldus tähendab aktiivset usku!
Osad teist on teinud me Issandast kui mingi kosmilise tuletõrje –ja päästekomando. Et siis, kui Saatan peaks te kodumaja põlema panema, taganete katusele ja kisendate sealt: „Issand, aita! Päästa mind!“ Issand tulebki oma päästeinglitega ja hoides all suurt, laiali tõmmatud päästevõrku, ütleb: „Hüppa!“ Sa hüppad, maja põleb maha ja sa ütled: „Tänu Sulle, Issand, et päästsid mu!“ Väga paljud meist taandavad oma usu vaid sellistele päästeoperatsioonidele, otsekui öeldes: „Issand, ma usun, et tuled ja kustutad kõik mu tulekahjud, päästad mind kõigist hädadest ja katsumustest. Ma tean, Issand, et oled alati olemas, kui Sind vajan.“
Usaldav süda aga ütleb: „Kõik mu sammud on juhitud Issanda poolt! Ta on mu armastav Isa. Ta on loonud mind juba mu emaihus ja lugenud kokku kõik mu juuksekarvad. Ma olen Tema südamerõõm ja Tal on igavikulised plaanid mu eluga.“ Jumalal on kõik kontrolli all!
Heebreakeelne juur sõnale „usaldus“ viitab „enese üle kaljuserva heitmisele“. See tähendab olla otsekui laps, kes kui kuuleb oma isa hõikamas: „Hüppa!“, kuuletub usaldavalt sellele hüüdele ja heidab end üle ääre, otse oma isa käte vahele. See on muidugi üks usaldamise viise ja osad teist just ongi taolises kohas. Sa vaarud seal kalju serval ja sul polegi muud varianti, kui vaid heita end Jeesuse käte vahele! Teised jälle on vandunud olukorrale alla, mis tegelikkuses ei tähenda midagi muud, kui hävingut. Nad ise nimetavad seda küll ka usaldamiseks, kuid tegelikult pole tegu mitte usaldamise, vaid tuimusega. Usaldus on nii palju enamat, kui vaid olukorraga passiivne kaasaminek! Usaldus tähendab aktiivset usku!
Osad teist on teinud me Issandast kui mingi kosmilise tuletõrje –ja päästekomando. Et siis, kui Saatan peaks te kodumaja põlema panema, taganete katusele ja kisendate sealt: „Issand, aita! Päästa mind!“ Issand tulebki oma päästeinglitega ja hoides all suurt, laiali tõmmatud päästevõrku, ütleb: „Hüppa!“ Sa hüppad, maja põleb maha ja sa ütled: „Tänu Sulle, Issand, et päästsid mu!“ Väga paljud meist taandavad oma usu vaid sellistele päästeoperatsioonidele, otsekui öeldes: „Issand, ma usun, et tuled ja kustutad kõik mu tulekahjud, päästad mind kõigist hädadest ja katsumustest. Ma tean, Issand, et oled alati olemas, kui Sind vajan.“
Usaldav süda aga ütleb: „Kõik mu sammud on juhitud Issanda poolt! Ta on mu armastav Isa. Ta on loonud mind juba mu emaihus ja lugenud kokku kõik mu juuksekarvad. Ma olen Tema südamerõõm ja Tal on igavikulised plaanid mu eluga.“ Jumalal on kõik kontrolli all!