ERILINE ARMUAEG
Kas jääb ometi mõni väike käputäiski rahvast, kes võitleks selle nimel, et taas-süüdata Jumala õigluse tuli? Rahvas, kes mäletab oma Issandat ja on valmis seisma Tema nime eest? Issand on öelnud: „Nähes hõõguvat tahti, ma ei kustuta seda ära. Jah, selle leek võib olla kustunud ja seal ei pruugi enam olla ühtki jälge tulest, aga kui ma näen veel sütt hõõgumas, ei lase ma sel lõplikult ära kustuda. Kui ma kuulen kasvõi nõrka hüüdugi mõne oma ustava sulase poolt kuskil, ei lase ma sel vigastatud pillirool murduda.“ (vt Jesaja 42:3)
Jumal ei ole meie suhtes veel alla andnud. Kuid fakt on ka see, et me elame „väga hapral armuajal“. Näen seda kõikjal, kus ringi reisin – eriti Euroopas. Euroopa on palju, palju ilmalikum kui Ameerika ongi, olles maa, mis omaenda valikute tõttu on muutunud täiesti jumalatuks. Käies seal teatud maade tänavail, koged selgelt antikristuse vaimu, täis ülbust Jumala suhtes.
Rootsi on üks Euroopa rikkamaid maid ja mida enam nende rikkus kasvab, seda enam nad usust taganevad. Nõnda samuti on ohus sealne evangeelne kirik, kes oma suhtes Kristusega on muutumas üha ükskõiksemaks. Iirimaa, kes aastakümneid kannatas hävitava vaesuse all, on üha enam saamas jalgu alla, kuid sealnegi vaimne õhkkond on pigem ükskõikne, lastes ilmalikkusel üha enam maad võtta. Kogu Euroopa üleüldine suhtumine tundub olevat: „Ja mis siis, kui kohtumõistmine tulebki? Seni elagem ja söögem-joogem ning olgem rõõmsad!“ Neil puudub igasugune tunnetus hädaohust või vajadusest Jumala järele.
Mina usun, et Jumal on väga selgelt kõnelemas kogu maailmaga praegu. Tal oleks võime peatada ükskõik, milline terroriakt vaid hetkega. Ta võiks öelda vaid ühe sõna ja inglid võtaks rajalt maha ükskõik, millise kurjuse jõu. Selle asemel on Ta aga otsustanud lasta võtta maad kõikvõimalikel rahutustel üle maailma, mille keskel ellujäämine viitab sellele, et me ikka tõesti elame keset Tema erilist armuaega.
„Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse.“ (Jesaja 42:3-4).
Jumal ei ole meie suhtes veel alla andnud. Kuid fakt on ka see, et me elame „väga hapral armuajal“. Näen seda kõikjal, kus ringi reisin – eriti Euroopas. Euroopa on palju, palju ilmalikum kui Ameerika ongi, olles maa, mis omaenda valikute tõttu on muutunud täiesti jumalatuks. Käies seal teatud maade tänavail, koged selgelt antikristuse vaimu, täis ülbust Jumala suhtes.
Rootsi on üks Euroopa rikkamaid maid ja mida enam nende rikkus kasvab, seda enam nad usust taganevad. Nõnda samuti on ohus sealne evangeelne kirik, kes oma suhtes Kristusega on muutumas üha ükskõiksemaks. Iirimaa, kes aastakümneid kannatas hävitava vaesuse all, on üha enam saamas jalgu alla, kuid sealnegi vaimne õhkkond on pigem ükskõikne, lastes ilmalikkusel üha enam maad võtta. Kogu Euroopa üleüldine suhtumine tundub olevat: „Ja mis siis, kui kohtumõistmine tulebki? Seni elagem ja söögem-joogem ning olgem rõõmsad!“ Neil puudub igasugune tunnetus hädaohust või vajadusest Jumala järele.
Mina usun, et Jumal on väga selgelt kõnelemas kogu maailmaga praegu. Tal oleks võime peatada ükskõik, milline terroriakt vaid hetkega. Ta võiks öelda vaid ühe sõna ja inglid võtaks rajalt maha ükskõik, millise kurjuse jõu. Selle asemel on Ta aga otsustanud lasta võtta maad kõikvõimalikel rahutustel üle maailma, mille keskel ellujäämine viitab sellele, et me ikka tõesti elame keset Tema erilist armuaega.
„Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse.“ (Jesaja 42:3-4).