SA SAAD MIDAGI ÄRA TEHA
Olen kuude kaupa palvetanud leskede, isata laste ning vaeste eest. Me saame kirju puudust kannatavate inimeste käest, kes ei suuda enam maksta oma Haigekassa kindlustuse või majapidamiste eest. Oleme seisnud Jumala ees, anudes: ”Sina oled kõigi Issand! Toida neid. Täida nende vajadused.” Kuniks Jumal vastas mulle: „David, sa pead tegema rohkemat nende jaoks, kui vaid paluma nende eest. Sul on võime teha selles osas midagi ära. Toida sina neid! Sul on jõudu, et seda teha.“
Olgu siinkohal kindluse mõttes öeldud, et keegi meist ei saa päästetud heade tegude tõttu; küll aga mõistetakse meie üle selle põhjal kohut, kas tegime neid või mitte. Samas pole küsimus isegi selles, kui mitut puuduste käes kannatavat inimest ma toidan või riietan. Kogu loo keskne mõte on selles: „Kas ma pean Kristust oma Issandaks, elades samas ainuüksi iseendale? Kas ma jätan Jeesusest vale mulje, kulutades oma aega vaid raha ja asjade kokku ajamisele? Sulgen ma tõesti oma silmad vaeste ja abitute ees?“
Meie tunnistus Kristusest sellele patust neetud maailmale peab hõlmama endas nii Jumala Sõna kuulutust, kui ka selle reaalset ilmsiks saamist; nii Jumala Sõna, kui tegu. Meie kuulutus Kristusest ei saa olla lahus me abistavatest tegudest. Nagu Jaakobus ütles – taolised teod vaid kinnitavad evangeeliumi väge. „Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: „Mul on usk!”, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu?” (Jaakobuse 2:14-16).
Suur hulk kristlasi reageerib sellele Jeesuse ettekuulutusele kahel moel. Ühed on sellised „kerge evangeeliumi“ esindajad, kes ütlevad: „No ega Jumal nüüd nii karm ikka ka ei saa olla! See on mingi viimse päeva õpetus! Mu Jumal on selleks liiga armastav, et nii karmilt asju paika panna.“ Ja siis on need, kes on „karmi evangeeliumi“ esindajad ja kes ütlevad: „See kõik on liiga range ja nõudlik. Ma ei suuda küll nii häiriva sõnumiga leppida. Pealegi, ma ei suudaks seda eales isegi täita.“
Nii et mõlemad evangeeliumid lähevad oma rada, end õigustades ja lillegi liigutamata. Üks punt korraldab aga päästmatutele äratusteenistusi ja teine punt peab aga palvekoosolekuid, paludes Jumalal täita kõigi vaeste vajadusi. Jah, me kingime küll jõulude ajal vaesuses elavatele peredele toidupakke ja viskame vahel ka mõne mündi kerjuse mütsi sisse. Selles osas aga, mis puudutab täisajalist pühendumist ja „Teeme ära!“ suhtumist, nagu Jeesus meilt ootab, ei tehta kahjuks suurt midagi.
Olgu siinkohal kindluse mõttes öeldud, et keegi meist ei saa päästetud heade tegude tõttu; küll aga mõistetakse meie üle selle põhjal kohut, kas tegime neid või mitte. Samas pole küsimus isegi selles, kui mitut puuduste käes kannatavat inimest ma toidan või riietan. Kogu loo keskne mõte on selles: „Kas ma pean Kristust oma Issandaks, elades samas ainuüksi iseendale? Kas ma jätan Jeesusest vale mulje, kulutades oma aega vaid raha ja asjade kokku ajamisele? Sulgen ma tõesti oma silmad vaeste ja abitute ees?“
Meie tunnistus Kristusest sellele patust neetud maailmale peab hõlmama endas nii Jumala Sõna kuulutust, kui ka selle reaalset ilmsiks saamist; nii Jumala Sõna, kui tegu. Meie kuulutus Kristusest ei saa olla lahus me abistavatest tegudest. Nagu Jaakobus ütles – taolised teod vaid kinnitavad evangeeliumi väge. „Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: „Mul on usk!”, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu?” (Jaakobuse 2:14-16).
Suur hulk kristlasi reageerib sellele Jeesuse ettekuulutusele kahel moel. Ühed on sellised „kerge evangeeliumi“ esindajad, kes ütlevad: „No ega Jumal nüüd nii karm ikka ka ei saa olla! See on mingi viimse päeva õpetus! Mu Jumal on selleks liiga armastav, et nii karmilt asju paika panna.“ Ja siis on need, kes on „karmi evangeeliumi“ esindajad ja kes ütlevad: „See kõik on liiga range ja nõudlik. Ma ei suuda küll nii häiriva sõnumiga leppida. Pealegi, ma ei suudaks seda eales isegi täita.“
Nii et mõlemad evangeeliumid lähevad oma rada, end õigustades ja lillegi liigutamata. Üks punt korraldab aga päästmatutele äratusteenistusi ja teine punt peab aga palvekoosolekuid, paludes Jumalal täita kõigi vaeste vajadusi. Jah, me kingime küll jõulude ajal vaesuses elavatele peredele toidupakke ja viskame vahel ka mõne mündi kerjuse mütsi sisse. Selles osas aga, mis puudutab täisajalist pühendumist ja „Teeme ära!“ suhtumist, nagu Jeesus meilt ootab, ei tehta kahjuks suurt midagi.