PIDADES MEELES JUMALA USTAVUST
Piibel näitab meile selgelt, et nii Taavet, Iiob kui paljud teised Vana Testamendi jumalainimesed tulid oma rasketest aegadest läbi tänu sellele, et meenutasid Jumala poolt osutatud ustavust eelnevatele põlvedele. Kui Taavet tundis oma südames kitsikust, kirjutas ta: „Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõigist su tegudest, ma mõlgutan meeles su kätetöid.“ (Psalmid 143:5). Aasaf, kes on kirjutanud Psalmide raamatust 12 Psalmi, tegi seda sama: „Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast.“ (Psalmid 77:11). Aasaf oli ka see, kes ütles, et kõik iisraellased mäletasid Jumalat kui oma kaljut (Psalmid 78:35).
See on imeline õnnistus meenutada kõiki oma mineviku pääsemisi. 5 Moosese raamatus on öeldud meile: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia…Hoia, et sa ei unusta…“ (5 Moosese 8:2, 11). Samas, Jumala vabastamiste meelespidamine oli Vana Testamendi usklike jaoks nii palju enamat, kui vaid õnnistus. See oli ka oluline enese distsiplineerimine. Iisraellastel oli kõikvõimalike rituaale ja kombeid, mis aitasid neil meeles pidada Jumala vabastavaid tegusid nende eludes.
Nõnda samuti on tänapäeva koguduski kutsutud üles pidama meeles Jumala vabastavaid tegusid. Samas on meile selleks antud palju parem moodus, kui Vana Testamendi aegadel. Seda nimelt seeläbi, et alates Taaveti aegadest on Jumal valanud välja oma Püha Vaimu ja see Vaim elab nüüd meie ihudes. Püha Vaim ei tröösti meid vaid me rasketel aegadel. Ta ei meenuta meile Jumala ustavust vaid minevikust, vaid Ta annab meile ka arusaamist sellest, mis peitub meie tuliste katsumuste taga. Ta teeb seda selleks, et me usk ei raugeks.
Vaadates Aasafi elule, me näeme, et see pühendunud, jumalakartlik mees, ei anna meile Psalmides 77 suurt palju suuremat arusaamist. Ehk lihtsamalt öeldes – me ei tea, mida see pimeduse tund tema elus korda saatis. Kõik, mida ta meile ütles, oli: „Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.“ (Psalmid 77:20). Aasafi kokkuvõte kogu loost oli see, et: „Jumala teed on tundmatud. Ma ei tea, miks ta lasi mul langeda sellisesse depressiooni, kuid ma rõõmustan sellest, et Ta on teinud mind vabaks.“
See on imeline õnnistus meenutada kõiki oma mineviku pääsemisi. 5 Moosese raamatus on öeldud meile: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia…Hoia, et sa ei unusta…“ (5 Moosese 8:2, 11). Samas, Jumala vabastamiste meelespidamine oli Vana Testamendi usklike jaoks nii palju enamat, kui vaid õnnistus. See oli ka oluline enese distsiplineerimine. Iisraellastel oli kõikvõimalike rituaale ja kombeid, mis aitasid neil meeles pidada Jumala vabastavaid tegusid nende eludes.
Nõnda samuti on tänapäeva koguduski kutsutud üles pidama meeles Jumala vabastavaid tegusid. Samas on meile selleks antud palju parem moodus, kui Vana Testamendi aegadel. Seda nimelt seeläbi, et alates Taaveti aegadest on Jumal valanud välja oma Püha Vaimu ja see Vaim elab nüüd meie ihudes. Püha Vaim ei tröösti meid vaid me rasketel aegadel. Ta ei meenuta meile Jumala ustavust vaid minevikust, vaid Ta annab meile ka arusaamist sellest, mis peitub meie tuliste katsumuste taga. Ta teeb seda selleks, et me usk ei raugeks.
Vaadates Aasafi elule, me näeme, et see pühendunud, jumalakartlik mees, ei anna meile Psalmides 77 suurt palju suuremat arusaamist. Ehk lihtsamalt öeldes – me ei tea, mida see pimeduse tund tema elus korda saatis. Kõik, mida ta meile ütles, oli: „Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.“ (Psalmid 77:20). Aasafi kokkuvõte kogu loost oli see, et: „Jumala teed on tundmatud. Ma ei tea, miks ta lasi mul langeda sellisesse depressiooni, kuid ma rõõmustan sellest, et Ta on teinud mind vabaks.“