MURTUD VAIM
Kui Kristus siia maa peale tuli, elas Iisrael Rooma hävitava valitsuse all. Rooma maksud ja seadused rõhusid juute ikka täiega. Samal ajal võttis ahne preesterkond lesknaistelt ja orbudelt oma osa. Rõhutuid pilgati ja mõnitati ning rahvas oli pimestatud korruptsioonist. See on ka põhjus, miks nii paljud prohvetid ütlesid, et Kristus tuleb pimeduse tunnil, tuues kaasa suure valguse.
Jeesus tuli ühiskonda, kus valitses tohutu silmakirjalikkus ja meeletu patustamine. Nähes selle rahva olukorda, nuttis Ta Jeruusalemma pärast (vt Luuka 19:41) ning kuulutas ette selle täielikku hävingut. Ometi andis Ta sellele ühiskonnale veel 70 aastat, et kuulda evangeeliumi kuulutust. Need aastad olid täis Jumala Vaimust võitud tunnistajaid, kes kuulutasid lootusest ja meeleparandusest, saatsid korda imesid ja esitasid võimsa kutse astuda Jumala riiki. Jeesus lihtsalt ei murdnud seda murtud pilliroogu, mille sarnaseks Iisrael oli saanud.
Tänasel päeval on see pilt Ameerikast – ühiskonnast, mis on oma moraalilt täiesti rudjutud. Me oleme ka rahvas, kes on masendunud ja omadega sassis; meil on inimesed, kes elavad hirmus ja vaimses agoonias. Me maal on enam psühholooge, psühhiaatreid, sotsiaaltöötajaid ja nõustajaid kui eales varem ja ometi ei suuda nad tulla toime kõigi inimestega, kes anuvad kasvõi ühtainust tundi, et saada neilt abi. Sama seis kehtib isegi kogudustes – kristlikud nõustajad on samuti ülekoormatud tänu tohutule hulgale inimestele, kes vajavad abi oma probleemidele.
Me lapsed saavad haavata tänu lõhki läinud perekondadele, vägivallale ja kuritarvitamistele. Teismelised saavad vigastatud tänu ebamoraalsusele, materialismile ja tuimusele. Saatan on lasknud ikka täie kurjuse laine valla me maa üle, mis on jätnud endast maha rudjutud ja murtud rahva.
Koguduseski valitseb sageli see sama murtud vaim. Saan hulkade viisi kirju, kus kristlased kärbuvad suurkogudustes, kuna seal ei kuulutata enam patust ja pühast elust. Nad on omadega ummikseisus ja hämmingus, mõeldes: „Kust küll leida tõelist ülistust? Siin pole ju vähimatki Kristuse ligiolu! Pole mingitki murtust Jumala ees.“ Ka pastorid kirjutavad mulle, öeldes: „Vend Dave, ma olen langenud.“ New York Times kirjutas hiljaaegu loo ühest 10 000-liikmelisest nelipühi kogudusest, kelle sõnum on: „Oleme siin, et teha teid õnnelikuks!“ Kuid taoline sõnum toob vaid võlts lootust ning ajutist kergendust.
„Ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.“ (Jesaja 42:3). Kusagil selle rahva seas näeb Jumal hõõguvaid tahte – tahte, mis põlesid kord kõige täiega, olles tulised Tema eesmärkide ja murede suhtes. Täna aga nad vaevu suitsevad.
Jeesus tuli ühiskonda, kus valitses tohutu silmakirjalikkus ja meeletu patustamine. Nähes selle rahva olukorda, nuttis Ta Jeruusalemma pärast (vt Luuka 19:41) ning kuulutas ette selle täielikku hävingut. Ometi andis Ta sellele ühiskonnale veel 70 aastat, et kuulda evangeeliumi kuulutust. Need aastad olid täis Jumala Vaimust võitud tunnistajaid, kes kuulutasid lootusest ja meeleparandusest, saatsid korda imesid ja esitasid võimsa kutse astuda Jumala riiki. Jeesus lihtsalt ei murdnud seda murtud pilliroogu, mille sarnaseks Iisrael oli saanud.
Tänasel päeval on see pilt Ameerikast – ühiskonnast, mis on oma moraalilt täiesti rudjutud. Me oleme ka rahvas, kes on masendunud ja omadega sassis; meil on inimesed, kes elavad hirmus ja vaimses agoonias. Me maal on enam psühholooge, psühhiaatreid, sotsiaaltöötajaid ja nõustajaid kui eales varem ja ometi ei suuda nad tulla toime kõigi inimestega, kes anuvad kasvõi ühtainust tundi, et saada neilt abi. Sama seis kehtib isegi kogudustes – kristlikud nõustajad on samuti ülekoormatud tänu tohutule hulgale inimestele, kes vajavad abi oma probleemidele.
Me lapsed saavad haavata tänu lõhki läinud perekondadele, vägivallale ja kuritarvitamistele. Teismelised saavad vigastatud tänu ebamoraalsusele, materialismile ja tuimusele. Saatan on lasknud ikka täie kurjuse laine valla me maa üle, mis on jätnud endast maha rudjutud ja murtud rahva.
Koguduseski valitseb sageli see sama murtud vaim. Saan hulkade viisi kirju, kus kristlased kärbuvad suurkogudustes, kuna seal ei kuulutata enam patust ja pühast elust. Nad on omadega ummikseisus ja hämmingus, mõeldes: „Kust küll leida tõelist ülistust? Siin pole ju vähimatki Kristuse ligiolu! Pole mingitki murtust Jumala ees.“ Ka pastorid kirjutavad mulle, öeldes: „Vend Dave, ma olen langenud.“ New York Times kirjutas hiljaaegu loo ühest 10 000-liikmelisest nelipühi kogudusest, kelle sõnum on: „Oleme siin, et teha teid õnnelikuks!“ Kuid taoline sõnum toob vaid võlts lootust ning ajutist kergendust.
„Ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.“ (Jesaja 42:3). Kusagil selle rahva seas näeb Jumal hõõguvaid tahte – tahte, mis põlesid kord kõige täiega, olles tulised Tema eesmärkide ja murede suhtes. Täna aga nad vaevu suitsevad.