TA TAHAB NÄHA SU NAERATUST
Kujuta ette, et just vahetult enne oma maa pealt lahkumist, kui Jeesus näeb vaimusilmas ette nii oma kogudust kui ka lõikust enne Tema tagasitulekut, näeb Ta ka ette äralangemist. Ta hing on kurb, sest Ta näeb metsikut äralangemist. Selle asemel, et tegeleda lõikusega küpsetel põldudel, kulutab Ta rahvas oma aega ja energiat maise edu ja materiaalsete asjade tagaajamisele. Mistõttu Jeesus ütleb oma Isale: „Nad ei saa seda lõikust kokku. Lõikusvalmid põllud on jäetud soiku, mistõttu pean saatma oma inglid, kes kannaks hoolt selle lõikuse eest.“ Isa on sellega nõus, mispeale tuhanded taevased olendid ilmuvad maa peale, särades oma üleloomulikus hiilguses.
Milline vaatepilt see küll oleks - ebamaised olendid, kes on riietatud auga, kuulutaksid nii kogudustes kui avalikkuse ees Jumalast. Ajalehtede reporterid, raadiojaamad ja telekanalid kõik intervjueeriks neid. Nad räägiksid ristist, ülestõusmisest, Jeesuse taeva minekust, Tema armastusest ja eesootavast kohtupäevast. Nad räägiks sellest kõigest nii osavalt ja veenvalt, et kõik oleks lihtsalt lummatud. Need inglid oleks kui suur kamp Joonasid, kes keelitaks ja hoiataks maailma.
Kuid kujuta ette, kui mingi aja pärast see sama hiilgavate inglite kamp saaks korraga lummatud maailmast enda ümber. Saaks kütkestatud headest roogadest, materiaalsetest hüvedest ja turvatundest. Ja üsna peagi hakkaks nad püüdlema hoopis edu, kuulsuse ja õnne poole. Ei läheks kaua, kui nad muutuks kadedaks üksteise peale, lastes esile tulla ka oma vihal, uhkusel, kadedusel ja saamahimul. Ehk teisisõnu – nad muutuksid tänapäeva koguduse sarnaseks!
Las ma küsida su käest: kui palju mõju neil enam oleks selle maailma üle? Kuidas nad saaks tuua sisse lõikuse, olles ise nii haaratud selle maailma asjadest? Nende tunnistus kaotaks oma väärtuse ja nad kaotaks ka oma vaimse väe, muutudes heitunuks, hirmunuks ja kahtlevaks. Kuid ütle mulle: miks peaks keegi enam tahtma kuulda mu evangeeliumi, kui ta näeks mind sellises seisus - üdini kurnatud ja rõõmutuna? Miks peaks keegi enam uskuma mu sõnumit: „Jeesusest on enam kui küll! Ta on mu kõik! Ta on mu kõige allikas!“, kui ma ise olen pidevalt hirmunud ja mures, omamata vähimatki hingerahu? Keegi ei kuulaks enam sõnagi, mida ütlen! Selle asemel mõtleks nad hoopis: „Mis vahet su Kristusel ka on? Ta ei tundu küll suurem asi arst olevat, kui ise pidevalt sellises seisus oled.“
Mu armsad, meie väljanägemine ja olemine on tähtsad. Vaadake, mida Kristus Ülemlaulus oma Pruudi kohta ütleb: „Mu tuvike…Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!” (Ülemlaul 2:14). Ehk teisisõnu ütleb Kristus: „Ma tahan näha su naeratust.“ Kas see peegeldab ka sinu olemust?
Milline vaatepilt see küll oleks - ebamaised olendid, kes on riietatud auga, kuulutaksid nii kogudustes kui avalikkuse ees Jumalast. Ajalehtede reporterid, raadiojaamad ja telekanalid kõik intervjueeriks neid. Nad räägiksid ristist, ülestõusmisest, Jeesuse taeva minekust, Tema armastusest ja eesootavast kohtupäevast. Nad räägiks sellest kõigest nii osavalt ja veenvalt, et kõik oleks lihtsalt lummatud. Need inglid oleks kui suur kamp Joonasid, kes keelitaks ja hoiataks maailma.
Kuid kujuta ette, kui mingi aja pärast see sama hiilgavate inglite kamp saaks korraga lummatud maailmast enda ümber. Saaks kütkestatud headest roogadest, materiaalsetest hüvedest ja turvatundest. Ja üsna peagi hakkaks nad püüdlema hoopis edu, kuulsuse ja õnne poole. Ei läheks kaua, kui nad muutuks kadedaks üksteise peale, lastes esile tulla ka oma vihal, uhkusel, kadedusel ja saamahimul. Ehk teisisõnu – nad muutuksid tänapäeva koguduse sarnaseks!
Las ma küsida su käest: kui palju mõju neil enam oleks selle maailma üle? Kuidas nad saaks tuua sisse lõikuse, olles ise nii haaratud selle maailma asjadest? Nende tunnistus kaotaks oma väärtuse ja nad kaotaks ka oma vaimse väe, muutudes heitunuks, hirmunuks ja kahtlevaks. Kuid ütle mulle: miks peaks keegi enam tahtma kuulda mu evangeeliumi, kui ta näeks mind sellises seisus - üdini kurnatud ja rõõmutuna? Miks peaks keegi enam uskuma mu sõnumit: „Jeesusest on enam kui küll! Ta on mu kõik! Ta on mu kõige allikas!“, kui ma ise olen pidevalt hirmunud ja mures, omamata vähimatki hingerahu? Keegi ei kuulaks enam sõnagi, mida ütlen! Selle asemel mõtleks nad hoopis: „Mis vahet su Kristusel ka on? Ta ei tundu küll suurem asi arst olevat, kui ise pidevalt sellises seisus oled.“
Mu armsad, meie väljanägemine ja olemine on tähtsad. Vaadake, mida Kristus Ülemlaulus oma Pruudi kohta ütleb: „Mu tuvike…Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!” (Ülemlaul 2:14). Ehk teisisõnu ütleb Kristus: „Ma tahan näha su naeratust.“ Kas see peegeldab ka sinu olemust?