JULGUS SISENEDA JUMALA LIGIOLLU
„Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu...siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses...!“ (Heebrealastele 10:19-20,22).
Kristuse ristisurmal Kolgatal on kaks külge. Üks külg peegeldab inimestele tulevat kasu ja teine külg Jumalale tulevat kasu. Üks osa toob kasu patustele, teine osa Isale.
Me oleme väga hästi kursis selle poolega, mis toob kasu inimkonnale. Kristuse rist on andnud meile võimaluse saada andeks kõik oma patud. Meile on antud võidutsev meelevald kõigi patu ahelate ja mõju üle. Meile pakutakse armu ja halastust ning loomulikult ka igavest elu. Rist on kinkinud meile võimaluse põgeneda patu ja põrgu piinadest.
Ma olen tänulik Jumalale kõige eest, mida rist endaga inimkonna jaoks kaasa toob ja rõõmustun selle üle, et sellest kuulutatakse kõikides kogudustes nädal nädala järel.
Samas aga on ristil ka teine kasumlik külg, millest me ei tea suurt palju midagi ja mis puudutab meie Taevast Isa. Nimelt mõistame me üsna vähe seda rõõmu, mida ristil teostatu valmistas Isale. Rõõmu, mida Isa kogeb igakord, kui üks „kadunud poeg“ leiab tee Tema kotta.
Kui kogu meie tähelepanu keskendub vaid andestusele – kui sellega vaid kogu meie kuulutus piirdubki – magame me maha ühe tõeliselt olulise tõe, mida Jumal tahab meile risti kohta ilmutada. On üks palju laiem arusaam ristist ja see puudutab Tema meelehead. Selle tõe mõistmine toob Jumala rahvale kaasa palju enamat kui vaid kergendustunde. See laseb kogeda vabadust, hingamist, rõõmu ja rahu.
Minu meelest on enamus kristlasi omandanud oskuse tulla julgelt Jumala trooni ette selleks, et leida andestust, varustatust ja vastuseid oma palvetele. Kuid neil jääb puudu usujulgusest – millestki, mis on sama eluliselt tähtis kui kõik muu nende osaduses Jumalaga.
Jumal tunneb siirast rõõmu asjaolust, et rist on võimaldanud meile vaba ligipääsu Temani. On selge, et ajaloo üks aulisemaid hetki oli päev, mil templi eesriie kärises kaheks ja Kristus suri. Just see oli hetk, mil kasumlik pool Jumala jaoks tulvas esile. Midagi väga imelist juhtus hetkel, mil templiriie – miski, mis eraldas inimese Jumala pühast ligiolust – sai pooleks rebitud. Sellest hetkest alates ei avanenud vaid inimesel võimalus siseneda Jumala ligiollu, aga ka Jumalal oli võimalik tulla inimese ligi.
Kristuse ristisurmal Kolgatal on kaks külge. Üks külg peegeldab inimestele tulevat kasu ja teine külg Jumalale tulevat kasu. Üks osa toob kasu patustele, teine osa Isale.
Me oleme väga hästi kursis selle poolega, mis toob kasu inimkonnale. Kristuse rist on andnud meile võimaluse saada andeks kõik oma patud. Meile on antud võidutsev meelevald kõigi patu ahelate ja mõju üle. Meile pakutakse armu ja halastust ning loomulikult ka igavest elu. Rist on kinkinud meile võimaluse põgeneda patu ja põrgu piinadest.
Ma olen tänulik Jumalale kõige eest, mida rist endaga inimkonna jaoks kaasa toob ja rõõmustun selle üle, et sellest kuulutatakse kõikides kogudustes nädal nädala järel.
Samas aga on ristil ka teine kasumlik külg, millest me ei tea suurt palju midagi ja mis puudutab meie Taevast Isa. Nimelt mõistame me üsna vähe seda rõõmu, mida ristil teostatu valmistas Isale. Rõõmu, mida Isa kogeb igakord, kui üks „kadunud poeg“ leiab tee Tema kotta.
Kui kogu meie tähelepanu keskendub vaid andestusele – kui sellega vaid kogu meie kuulutus piirdubki – magame me maha ühe tõeliselt olulise tõe, mida Jumal tahab meile risti kohta ilmutada. On üks palju laiem arusaam ristist ja see puudutab Tema meelehead. Selle tõe mõistmine toob Jumala rahvale kaasa palju enamat kui vaid kergendustunde. See laseb kogeda vabadust, hingamist, rõõmu ja rahu.
Minu meelest on enamus kristlasi omandanud oskuse tulla julgelt Jumala trooni ette selleks, et leida andestust, varustatust ja vastuseid oma palvetele. Kuid neil jääb puudu usujulgusest – millestki, mis on sama eluliselt tähtis kui kõik muu nende osaduses Jumalaga.
Jumal tunneb siirast rõõmu asjaolust, et rist on võimaldanud meile vaba ligipääsu Temani. On selge, et ajaloo üks aulisemaid hetki oli päev, mil templi eesriie kärises kaheks ja Kristus suri. Just see oli hetk, mil kasumlik pool Jumala jaoks tulvas esile. Midagi väga imelist juhtus hetkel, mil templiriie – miski, mis eraldas inimese Jumala pühast ligiolust – sai pooleks rebitud. Sellest hetkest alates ei avanenud vaid inimesel võimalus siseneda Jumala ligiollu, aga ka Jumalal oli võimalik tulla inimese ligi.