KIUSATES KRISTUST
„Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid ning hukkusid madude läbi.“
(1Korintlastele 10:9)
Mida Paulus mõtleb siin, kui ta räägib „Kristuse kiusamisest“? Lihtsalt öeldes tähendab kiusamine Issanda proovilepanekut. Me kiusame Teda igakord, kui küsime: „Kui armuline küll võib Jumal olla minu suhtes, kui ma seda pattu edasi teen? Kui kaua ma võin oma patuseid tegusid jätkata, enne kui Ta tõeliselt vihastab? Ma tean, et Jumal on armuline ja see on koht, kus armu anda ja mitte kohut mõista. Kuidas Ta võikski mind hukka mõista, kui ma olen Tema laps?“
Suured hulgad kristlased esitavad neid samu küsimusi ka tänasel päeval, kui nad mängivad tulega. Nad tahavad näha, kui lähedale põrgutulele nad võivad minna, ilma patu tagajärgi maitsmata. Ehk teisisõnu: nad kiusavad Kristust, loobudes samal ajal Jumala Sõna tõekspidamistest.
Igakord, kui me läheme tõe vastu, mida Jumala Vaim meile selgelt on ilmutanud, ignoreerime me Pauluse hoiatust: „Kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! Ärgem ka langegem kõlvatusse, nõnda kui mõned neist langesid ning ühel päeval hukkus kakskümmend kolm tuhat.“ (1Korintlastele 10:12, 8).
Küsi iseendalt, kas sina paned proovile Jumala imelise armu piire? Kas sa kiusad Kristust oodates, et Ta lepiks sinu patuga keset sinu otsest vastuhakku? Või kas sa oled veennud iseennast mõttega, et: „Ma olen Uue Testamendi usklik ja kaetud Jeesuse verega, mistõttu ei saa ka Jumal minu üle kohut mõista.“
Jätkates patu tegemist, kohtled sa sinu eest toodud Jeesuse võrratut ohvrit ülima lugupidamatusega. Sinu teadlik patustamine häbistab Teda ja seda mitte ainult maailma silmis, aga ka kogu taeva ja põrgu ees (vt. Heebrealastele 6:6).
1Korintlastele 10:13 kirjeldab Paulus võimalust, kuidas põgeneda kiusatuste eest: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“
Mis siis aitab meil põgeneda? Kasvav teadmine ja kogemus Jumala pühast kartusest.
(1Korintlastele 10:9)
Mida Paulus mõtleb siin, kui ta räägib „Kristuse kiusamisest“? Lihtsalt öeldes tähendab kiusamine Issanda proovilepanekut. Me kiusame Teda igakord, kui küsime: „Kui armuline küll võib Jumal olla minu suhtes, kui ma seda pattu edasi teen? Kui kaua ma võin oma patuseid tegusid jätkata, enne kui Ta tõeliselt vihastab? Ma tean, et Jumal on armuline ja see on koht, kus armu anda ja mitte kohut mõista. Kuidas Ta võikski mind hukka mõista, kui ma olen Tema laps?“
Suured hulgad kristlased esitavad neid samu küsimusi ka tänasel päeval, kui nad mängivad tulega. Nad tahavad näha, kui lähedale põrgutulele nad võivad minna, ilma patu tagajärgi maitsmata. Ehk teisisõnu: nad kiusavad Kristust, loobudes samal ajal Jumala Sõna tõekspidamistest.
Igakord, kui me läheme tõe vastu, mida Jumala Vaim meile selgelt on ilmutanud, ignoreerime me Pauluse hoiatust: „Kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! Ärgem ka langegem kõlvatusse, nõnda kui mõned neist langesid ning ühel päeval hukkus kakskümmend kolm tuhat.“ (1Korintlastele 10:12, 8).
Küsi iseendalt, kas sina paned proovile Jumala imelise armu piire? Kas sa kiusad Kristust oodates, et Ta lepiks sinu patuga keset sinu otsest vastuhakku? Või kas sa oled veennud iseennast mõttega, et: „Ma olen Uue Testamendi usklik ja kaetud Jeesuse verega, mistõttu ei saa ka Jumal minu üle kohut mõista.“
Jätkates patu tegemist, kohtled sa sinu eest toodud Jeesuse võrratut ohvrit ülima lugupidamatusega. Sinu teadlik patustamine häbistab Teda ja seda mitte ainult maailma silmis, aga ka kogu taeva ja põrgu ees (vt. Heebrealastele 6:6).
1Korintlastele 10:13 kirjeldab Paulus võimalust, kuidas põgeneda kiusatuste eest: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“
Mis siis aitab meil põgeneda? Kasvav teadmine ja kogemus Jumala pühast kartusest.