JUMALA ÜLIM PLAAN

Esimese Moosese raamatu lõpuks oli Jumal valinud välja väikesed ja üsna tähtsusetud inimesed, kellest pidi saama eeskuju ja õpetust jagav rahvas teiste jaoks. Ta tahtis tõsta esile rahva, kes oleks elavaks näiteks Tema headusest siin paganlikus maailmas. Seega selleks, et anda tunnistust sellest kõigest, viis Ta oma lapsed läbi aegadest ja oludest, mis ületasid inimlikud piirid. Ta eraldas Iisraeli kõrbe, kus ainult Tema ise sai olla nende ainukeseks eluallikaks, kandes hoolt iga nende vajaduse eest.

Iisraelil polnud seal kõrvalises paigas vähimatki meelevalda oma ellujäämise üle. Nad ei omanud mingitki kontrolli oma toiduse või veevarude üle ega ka sihtkohtade üle, sest neil polnud ju ei kaarte ega kompasse. Mida siis süüa või juua? Millises suunas minna? Ja kuhu üldse välja jõuda?

Jumal pidi kandma hoolt kõige selle eest, juhtides neid igal päeval imelise pilve läbi, mis öösiti kiirgas valgust ja päeviti peletas pimeduse. Ta toitis neid inglite toidusega otse taevast ja varustas veega otse kaljust endast. Absoluutselt iga nende vajadus pidi saama kaetud Tema läbi ja vaenlasel polnud vähimatki võimalust, et neid võita.

„Taevast on ta sind (Iisrael) lasknud kuulda oma häält, et sind õpetada...“ (5Moosese 4:36) Jumala rahvas kuulis igat Tema sõna, mis juhtis neid ja vastutasuks tunnistasid nad: „Kas on ükski rahvas kuulnud Jumala häält rääkivat...“ (vt.4:32-34)

Iidset Iisraeli ümbritsesid erinevad rahvad, kes olid tulvil „teisi jumalaid“ – puust ja hõbedast ning kullast tehtud jumalaid. Need jumalad olid tummad, võimetud kuulma või nägema; võimetud armastama, hoidma või juhtima inimesi, kes neid kummardasid. Ometigi, igaüks võis vaadata Iisraeli peale ja näha erilist rahvast, keda Jumal kandis läbi kohutava kõrbe. Nad võisid näha Jumalat, kes rääkis oma rahvaga, kes armastas ja tundis, kes vastas palvetele ja tegi imesid. Siin oli elav Jumal, kes juhtis oma rahvast igas väiksemaski aspektis nende eludes.

Jumal tõstis esile rahva, kes oli koolitatud Tema enda poolt. Nad pidid olema inimesed, kes olid nõus elama Tema juhtimise all, kes olid valmis usaldama Teda täielikult, andes Talle täie kontrolli iga oma elu aspekti üle. Neist inimestest pidi saama Tema tunnistus kogu maailmale.

Miks tahtis Jumal omada täit kontrolli inimeste üle, eeldades nende täit usaldust kõigil aegadel? Aga seetõttu, et ainult Jumal teadis teed ja ainult Tema oleks suutnud korda saata võimatut, et neid kohale viia.