UUS LOODU
Kristuse järgijatena peaksime me võtma Jumalat Tema Sõnast ja aktsepteerima tõena kõike, keda Ta ütleb meid olevat. Meie „vana mina“ esindab inimest, kes püüab lihalikult olla meelepärane Jumalale. Taoline vihkab pattu ega taha solvata Jumalat, kuid vaatamata sellele mõistab tema alateadvus teda ikka pidevalt süüdi. Sellest lähtuvalt tõotab ta pidevalt saada jagu oma patuprobleemist, öeldes: „Ma muudan end! Hakkan juba täna võitlema oma igapäeva pahedega ja soovin, et Jumal näeks, kui väga ma pingutan.“
Sarnane inimene tekitab Jumalale tõelist peavalu ja pisaraid. Ta palub ja paastub selleks, et tõestada Jumalale, kui hea süda tal on. Ta on võimeline seisma patule vastu mitu päeva jutti, mistõttu ta ütleb iseendale: „Kui ma suudan seda juba kaks päeva, siis miks mitte ka neli või terve nädala?“ Kuu lõpuks on ta endaga väga rahulolev, uskudes, et ta suudab end iseenda jõus vabaks võidelda. Kuid siis kerkib vana patt taaskord päevavalgele ja allamäge ta läheb – sügavale meeleheitesse. Ja siis algab kogu tsükkel jälle otsast peale. Taoline inimene asub otsekui jooksurattal, mis ei peatu iialgi ja millelt inimene ise ei saa ka ise maha astuda.
Kuid ärgu seda sündigu! Taoline „lihalik inimene“ löödi risti koos Kristusega, saades tapetud otse Jumala enda silme all. Pauluski kinnitab, et see vana inimene kuulutati ristil surnuks. Jeesus viis selle vana loodu endaga hauda kaasa, kuhu ta jäeti maha surnu -ja unustatuna. Täpselt nagu kadunud poja isa ignoreeris „vana loodut“ oma pojas, ütleb ka Jumal meie vana loomuse kohta, et: „Ma ei tunnista ega tegele sellega enam. On ainult üks isik, keda ma tunnistan ja kellega ma üldse tegemist teen. See on minu Poeg, Jeesus ja kõik need, kes on Temas usu läbi.“
Uus loodu on inimene, kes on loobunud igasugustest inimlikest püüdlustest olla meelepärane Jumalale. Ta on surnud vanadele lihalikele teguviisidele ning usu läbi saanud teadlikuks sellest, et on vaid üks moodus, kuidas olla Jumalale meelepärane ja valmistada Talle head meelt: Kristus peab saama kõigeks! Ta teab, et on vaid üks, keda Isa tunnistab ja see on Kristus ning kõik, kes on Temas.
See uus loodu elab vaid usust, sest „Õiged elavad usust.“ Ta usub Jumala Sõna nii põhjalikult, et ta ei toetu millelegi muule. Ta on leidnud, et Kristus on tema kõige allikas ja Temast on rohkem kui küll. Ja ta usub, et Jumal ütleb ta kohta: „Sinu vana loomus on surnud ja su elu on peidus Kristuses, kes on Jumalas.“ Ta võib-olla ei koge seda või saa sellest lõpuni aru, kuid ta ei vaidle oma armastava Isa Sõnaga. Ta võtab selle usus vastu, uskudes, et Jumal on ustav oma Sõnale.
Sarnane inimene tekitab Jumalale tõelist peavalu ja pisaraid. Ta palub ja paastub selleks, et tõestada Jumalale, kui hea süda tal on. Ta on võimeline seisma patule vastu mitu päeva jutti, mistõttu ta ütleb iseendale: „Kui ma suudan seda juba kaks päeva, siis miks mitte ka neli või terve nädala?“ Kuu lõpuks on ta endaga väga rahulolev, uskudes, et ta suudab end iseenda jõus vabaks võidelda. Kuid siis kerkib vana patt taaskord päevavalgele ja allamäge ta läheb – sügavale meeleheitesse. Ja siis algab kogu tsükkel jälle otsast peale. Taoline inimene asub otsekui jooksurattal, mis ei peatu iialgi ja millelt inimene ise ei saa ka ise maha astuda.
Kuid ärgu seda sündigu! Taoline „lihalik inimene“ löödi risti koos Kristusega, saades tapetud otse Jumala enda silme all. Pauluski kinnitab, et see vana inimene kuulutati ristil surnuks. Jeesus viis selle vana loodu endaga hauda kaasa, kuhu ta jäeti maha surnu -ja unustatuna. Täpselt nagu kadunud poja isa ignoreeris „vana loodut“ oma pojas, ütleb ka Jumal meie vana loomuse kohta, et: „Ma ei tunnista ega tegele sellega enam. On ainult üks isik, keda ma tunnistan ja kellega ma üldse tegemist teen. See on minu Poeg, Jeesus ja kõik need, kes on Temas usu läbi.“
Uus loodu on inimene, kes on loobunud igasugustest inimlikest püüdlustest olla meelepärane Jumalale. Ta on surnud vanadele lihalikele teguviisidele ning usu läbi saanud teadlikuks sellest, et on vaid üks moodus, kuidas olla Jumalale meelepärane ja valmistada Talle head meelt: Kristus peab saama kõigeks! Ta teab, et on vaid üks, keda Isa tunnistab ja see on Kristus ning kõik, kes on Temas.
See uus loodu elab vaid usust, sest „Õiged elavad usust.“ Ta usub Jumala Sõna nii põhjalikult, et ta ei toetu millelegi muule. Ta on leidnud, et Kristus on tema kõige allikas ja Temast on rohkem kui küll. Ja ta usub, et Jumal ütleb ta kohta: „Sinu vana loomus on surnud ja su elu on peidus Kristuses, kes on Jumalas.“ Ta võib-olla ei koge seda või saa sellest lõpuni aru, kuid ta ei vaidle oma armastava Isa Sõnaga. Ta võtab selle usus vastu, uskudes, et Jumal on ustav oma Sõnale.