ISSAND ON MU KARJANE

Me kõik teame hästi 23 Psalmi. Selle lohutust ja kinnitust pakkuv sõnum on teada isegi uskmatuile. See tunnustatud psalm sai kirja pandud kuningas Taaveti poolt ja selle kõige tuntum lõik pärineb psalmi avasalmist, mis ütleb: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“

 

Heebreakeelne tähendus sõnale puudus viitabki otseselt millegi puudumisele. Ehk teisisõnu ütleb Taavet otse: „Mul pole mitte millestki puudust!“ Liites selle mõtte salmi esimese osaga, kumab Taaveti ütlusest välja mõte, et: „Issand juhib, juhatab ja toidab mind, mis on ka põhjuseks, miks mul pole millestki puudust!“

 

Selle väikese salmi kaudu peegeldab Taavet meile aga ka üht teist külge Jumala olemusest ja loomusest. Otsene heebreakeelne tõlge esimesele salmi poolele ütleb Jehovah Rohi (hääldus Je-HO-va-RO’-ee), mis tähendab “Issand, mu karjane”.

 

Jehovah Rohi ei tähenda vaid üht passiivset heatahtlikku karjast. Ta pole ka lihtsalt kui mingi palgatööline – keegi, kes teeb pisut enam kui vaid toiduse ja kaitse pakkumine. Ta ei suuna meid lihtsalt roheliste aasade ja veeallikate juurde öeldes: „Siin on kõik, mida vajate – laske hea maitsta!“ Ka ei sulge Ta silmi me vajaduste ees ega põgene teises suunas, kui kuuleb meie appihüüdu ja näeb meid hädas. Ei! Ta tunneb igat me valu, mida kogeme, iga vaevust, mida kannatame ja pisarat, mida valame. Ta teab ka, kui me oleme nii väsinud, et ei jaksa enam sammugi teha. Ta teab täpselt, kui palju me kanda suudame, kuid mis veelgi olulisem – Ta teab, kuidas päästa meid ja juhtida meid tervenemiseni. Ikka ja jälle otsib me karjane meid üles, tõmbab välja erinevatest olukordadest ja juhib hingamispaika. Ta paneb meid pidevalt „lebama“, et kogeda tervenemist ja taastumist.

 

Jehovah Rohi – Issand me karjane – õhutab meid järgima Teda Tema hingamisse, et Tema võiks viibida meie keskel. 2Moosese 29:45 ütleb Issand: „Ma tahan elada Iisraeli laste keskel ja olla neile Jumalaks.“ Heebreakeelne sõna, mis antud kontekstis viitab „elamisele kellegi keskel“ on shekinah ja see tähendab „kellestki kinni hoidmist, end kellegi kõrvale sisseseadmist“. See sõna ei rõhuta mitte mööduvat ligiolu, vaid alalist – sellist, mis ei lõppe kunagi. Ehk lühidalt öeldes: Jumala shekinah au ei ole kui mingi kustutatav trükk, mis me südameist laialivalguva tindina kaoks, vaid miski, mille Jumal talletab me hinge igaveseks. See on Tema kõige lähedasem ja igavesti kestev ligiolu.  

See pilt on auline. Meie karjane on valmis tulema me juurde keset me valu ja masendust ning lihtsalt viibima me juures. Ta lubab siduda kõik me haavad ja tugevdada kõik selle, mis on haiget või kannatada saanud.

 

Selles peitub Jumala shekinah au – Tema lähedalolevas, igavesti kestvas ligiolus. Ja me kogeme seda sageli just raskustes olles. Meie võrratu karjane ütleb meile: „Ma tahan taastada su ja ma teen seda läbi sinu kõrval olemise isegi siis, kui me peaks minema läbi surmavarju oru. Minu ligiolu on sinuga sõltumata olukordadest, mida vaenlane su teele saadab. Ja kui sa ka püüakski põgeneda mu eest, tulen mu ikka sulle järgi. Ja kui ma su kätte saan, siis ma haaran sind oma embusesse ja kannan tagasi oma hingamisse. Seejärel aga seon su haavad ja tervendan sind kõigist su valudest.“