Apostlite tegude 3-peatükis näeme me Peetrust ja Johannest minemas templisse ülistama Jumalat. Otse templivärava ees istus aga üks kerjus, kes oli sünnist saati olnud vigane ja kes polnud kordagi elus astunud ainsatki sammu. Peetrust ja Johannest nähes palus ta neilt almusi, mispeale Peetrus vastas: "Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle.“ Seepeale ta aga palvetas kerjuse eest, öeldes: „Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!" (Apostlite teod 3:6). Ühe hetkega sai mees terveks! Täis ülimat rõõmu jooksis ta läbi templi hõisates ja hüüdes: „Jeesus tervendas mind!“
Kõik templis olijad olid vaatepildist hämmingus, sest nad tundsid selles mehes ära endise halvatu. Nähes rahvahulki kogunemas, hakkasid Johannes ja Peetrus neile Kristust kuulutama ja tuhanded said päästetud. Samal ajal aga, kui apostlid rahvale rääkisid, tulid saduserid, preestrid ja templipealik nende juurde ja nad olid ärritunud (Apostlite teod 4:1-2). Need „pühad ja aulised kujud“ küsisid jüngritelt: "Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?" (Ap.4:7). Püha Vaim täitis Peetruse täie julgusega ja ta vastas: „...see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena. Jeesus on "kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks". Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks." (vt. 4:10-12)
Kirjatundjad olid rabatud. Piibel ütleb meile, et „Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ (4:13) See väljend teada saades tuleneb sõnajuurest, mis viitab „tuntusele mingi eriliselt silmapaistva tunnuse järgi“. Mis oli see tunnus, mis nii eredalt eristas Peetrust ja Johannest? See oli Jeesuse ligiolu. Nad omasid Kristuse sarnasust ja Püha Vaimu.
Neil, kes veedavad aega koos Jeesusega, ei saa Temast iial küll. Nende südamed janunevad pidevalt selle järgi, et õppida oma Isandat paremini tundma, et jõuda lähemale Talle ja õppida veelgi enam tundma Tema teid. Paulus ütleb: „Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.“ (Efeslastele 4:7; vt.ka Roomlastele 12:3). Mis on see mõõdupuu, millest Paulus siin räägib? See tähendab üht piiratud kogust. Ehk teisisõnu – me kõik oleme saanud ühe kindla koguse päästvat tunnetust Kristuses.
Mõndade kristlaste jaoks on see algne mõõt kõik, mida nad eales igatsevad. Nad tahavad Jeesust vaid nii palju, et pääseda kohtumõistmisest, kogeda andestust, säilitada hea maine ja pidada tunnike vastu igapühapäevastel teenistustel. Taolised inimesed elavad nö.“alalhoiu režiimil“ ja annavad Jeesusele vaid algelisema, mis neilt oodatakse.
Kuid Paulus igatses iga uskliku jaoks aga hoopis järgmist: „Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks...prohveteiks...evangelistideks...karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada...kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus. (Efeslastele 4:11-15)
Paulus ütles: „Jumal on andnud kõik need vaimulikud annid, et sina võiks saada täis Kristuse Vaimu. See on ääretult oluline, sest tuleb neid, kes tahavad sind petta ja röövida sinult sinu usu. Kui sa aga oled juurdunud Kristusesse ja küpsed Temas, ei kõiguta sind ükski valeõpetus. Samas, ainukene viis, kuidas kasvada sellesse küpsusesse, on igatseda rohkem Jeesust!“
