Kui raskused sind tabavad, on juba hilja hakata end usus ja palves üles ehitama. Need aga, kes on olnud Jeesusega, on alati valmis.
Üks abielupaar saatis meile hiljaaegu kirja, mis oli kirjutatud sellises vaimsuses, et andis selgelt märku nende koosolemisest Jeesusega. Nende 24-aastane tütar oli olnud ühe sõbrannaga väljas, kui üks hullumeelne mees nad mõlemad röövis ja hiljem nende tütre väga võikal moel tappis.
See abielupaar oli shokis. Nende sõbrad ja naabrid imestasid: „Kuidas küll ükski lapsevanem suudaks sellisest tragöödiast välja tulla?“ Ja ometigi, umbes tunni aja jooksul langes Püha Vaim selle leinava abielupaari üle, tuues üleloomulikku tröösti ja lohutust. Tõsi küll, kõigi järgnevate päevade jooksul, mis olid täis valu ja pisaraid, ei lakanud need leinavad vanemad küsimast Jumalalt: „Miks?“ Ja ometigi kogu selle aja vältel kogesid nad jumalikku rahu ja hingamist.
Igaüks, kes neid vanemaid tundis, oli hämmingus nende rahulikkuse üle, kuid seda paari oli ettevalmistatud nende kriisihetkedeks. Nad olid juba ammu teadnud, et Jumal ei lase nendega iialgi sündida midagi, millel poleks sügavamat eesmärki. Mistõttu, kui see kohutav uudis saabus, nad ei vajunud kokku.
Muide, need vanemad ja nende ülejäänud lapsed hakkasid paluma selle tapja pärast. Linnarahvas ei suutnud sellega leppida, kuid see jumalakartlik abielupaar rääkis ja õpetas Jumala võimest varustada jõuga sõltumata sellest, mis ka elu ei tooks. Linnarahvas mõistis, et nende jõud ei tulnud kusagilt mujalt kui vaid Jeesuse käest ja üsna peagi öeldi selle paari kohta: „Nad on ime! Nad on tõelised Jeesuse inimesed!“
„Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.“ (Psalm 46:2-4)
