„Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ (Apostlite teod 4:13)
Me näeme Apostlite tegude 4-peatükis, et ajal, mil Peetrus ja Johannes ootasid kohtuotsuse väljakuulutamist, seisis seal ka äsja terveks saanud mees. Sealsamas – lihast ja luust elav näide selle kohta, et Peetrus ja Johannes olid olnud koos Jeesusega! Ja kui siis templipealik ja kirjatundjad „nägid tervendatud meest nende juures seisvat, ei olnud neil midagi vastu ütelda.“ (Apostlite teod 4:14)
Mida Peetrus ja Johannes tegid, kui neid vabaks lasti? Nad läksid „omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud“ (4:23). Jeruusalemma pühad rõõmustasid ühes kahe jüngriga ja palus siis: „Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi." (4:29-30) Nende palve sisu oli: „Tänu sulle Jumal, et sa oled me vendadele julgust andnud, kuid samas me teame, et see on alles algus. Palun anna meile kõigile seda julgust kõneleda püha kindlustundega ja kinnita nähtavalt seda, et sa oled koos meiega!“
Pole kahtlustki, et Peetrus ja Johannes nägid ülempreestri silmis taandumismärke, kui ta mõistis, et nad olid olnud koos Jeesusega. Peetrus arvatavasti tegi Johannesele silma ja ütles: „Kui nad vaid teaksid! Nad teavad vaid seda, et me olime Jeesusega mõned nädalad tagasi, kuid neil pole aimugi, et peale seda oleme me olnud koos ülestõusnud Issandaga. Me olime ju äsja Temaga seal ülemises toas ja täna hommikul oma vangikongis paludes olime me taaskord Temaga. Ja niipea, kui me siit välja saame, on meil jälle võimalus Temaga kohtuda.“
See on see, mis juhtub meeste ja naistega, kes veedavad aega koos Jeesusega. Lõpetades aja Tema ligiolus, tuleb Tema nendega kaasa, kuhu iganes nad ka ei läheks.
