AHELDATUD JEESUSE KÜLGE

Paulus viitab endale sageli kui „Kristuse vangile“ (Efeslastele 3:1). Efeslastele 4:1 ütleb ta, et Issanda vangiks olemine on otsekui tema kutsumine! Ta pidas seda kui Jumala armuanniks (Ef.4:7).

Paulus kirjutas Timoteosele: „Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, tema vangi...“ (2 Timoteose 1:8). Isegi oma vanas eas tundis apostel rõõmu asjaolust, et ta on kui Kristuse vang, aheldatud Tema tahte külge: “Olles vana mees Paulus, aga nüüd [või endiselt] ka Jeesuse Kristuse vang. (Fileemon 9).

Paulus võis sõna otseses mõttes väita, et Issand oli ta kinni võtnud ja enese külge aheldanud. Ta oli teel Damaskusesse, käes ülempreestrite korraldus võtta kinni kõik kristlased ja tuua nad tagasi Jeruusalemma. Ta „paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu“ (Ap.9:1), olles oma väärastunud agaruses täis viha, kibestumist ja vihkamist Jumala vastu. Lähenedes Damaskuse linnale, „välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus“ (Ap.9:3) ja ta jäi täiesti pimedaks sellest valgusest, milleks oli Kristus ise!

Paulus tunnistas ikka ja jälle, kuidas teda kui abitut vangi käekõrval Damaskusesse talutati. Nägemata ja söömata midagi, veetis ta kolm päeva isoleeritud toas. Ta oli täielikult vangi võetud - nii vaimu, hinge kui ihu poolest.

Mis juhtus seal toas nende kolme päeva jooksul? Issand aheldas seal Saulust, muutes ta Pauluseks – Jeesuse Kristuse vangiks! Keset seda ilmekat olukorda laseb Paulus lahti oma iseseisvusest ja alistub täielikult Kristuse ikkele. Ta sirutab oma käe Jeesuse poole, et olla aheldatud Tema külge terveks eluajaks! Sa võid peaaegu et kuulda tema ägavat palvet: „Oo Issand, ma arvasin, et olen tegemas sinu tahet! Kuidas ma ometigi küll nii pime võisin olla? Ma olen käinud omaenda radu ja teinud asju, mida õigeks pidasin. Ma ei saa usaldada omaenda mõtteid!“

Minu palve on: „Jeesus, võta mu käed ja ahelda mind enese külge. Muuda mind oma tahte vangiks ja juhi mind, kuhu iganes sa tahad mind viia. Hoia mind aheldatuna oma võimsa ja õiglase käsivarre küljes!“