MIKS ON MU HING NII RÕHUTUD?

Psalmist küsib ikka ja jälle: „Miks on mu hing nii rõhutud? Ma tunnen end nii kasutu ja hüljatuna. Selline rahutus valitseb mu sees. Miks Issand? Miks ma küll tunnen end nii abituna keset oma raskusi?“ (vt. Psalmid 42:12 ja 43:5). Need salmid räägivad paljude eest, kes on armastanud ja teeninud Jumalat.

Võtkem näiteks jumalakartliku Eelija. Näeme teda istumas leetpõõsa all, anumas Jumalat, et Too ta tapaks. Ta on nii mahasurutud, et on valmis loobuma omaenese elust. Me leiame ka Jeremija rõhutud ja meeleheites, hüüdmas: „Issand, sa oled petnud mind. Sa käskisid mul kuulutada kõiki neid asju, kuid ükski neist pole sündinud. Ma pole teinud midagi muud oma elus kui vaid otsinud sind ja see on siis tasu selle eest? Ma ei võta enam iialgi su nime suu sisse.“

Kõik need jumalasulased langesid ajutise uskmatuse rünnaku ohvriks. Kuid Jumal mõistis nende olukorda keset segaduste ja kahtluste aegu ning teatud aja möödudes viis neid alati sellest välja. Keset kannatusi süttis Püha Vaimu valgus põlema nende kohal.

Mõelge Jeremija tunnistuse peale: „Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks...“ (Jeremija 15:16). „Ja vaata, temale tuli Issanda sõna...“ (1Kuningate 19:9). Varem või hiljem meenus kõigile neile jumalasulastele Jumala Sõna, millest sai nende rõõm ja rõõmustuse allikas, tõmmates neid välja pimeduseaugust.

Tõde on see, et kogu selle aja jooksul, mil nad maadlesid oma raskustega, viibis Issand nende kõrval ja ootas. Ta kuulis kõiki nende nutte ja nägi nende ahastust. Kuid kui teatud aeg oli möödas, ütles Ta neile: „Teil on olnud piisavalt aega meelt heita ja kahelda. Nüüd aga tahan ma, et te usaldaksite mind, mistõttu kas te pöörduks palun tagasi mu Sõna juurde? Kas te haaraks palun taaskord kinni minu tõotustest? Sest kui te seda teete, kannab mu Sõna teid ka läbi!“